et täiskirjutatud pindadel silma paista. Tänavakunst on tekkinud, kuna tänavakunstnikud käivad öösiti luba küsimata seintele pilte joonistamas, et teha linnaruum möödakäijatele huvitavamaks ja ilusamaks. Nad usuvad, et kunsti tegemiseks ja nautimiseks ei ole vaja institutsionaalset galeriide jm näitustepindade süsteemi, piisab linnatänavate koledatest seintest ja plankudest, mis vajavad värskendust. Tänavakunst ja muralism erinevad kõige rohkem oma dialoogilisuse poolest. Tänavakunsti kandev idee on, et avalik ruum kuulub kõigile, kes seda kasutavad ja igaühe kohus on selle eest hoolt kanda nii, nagu teeme seda oma kodus – riputame seinale maale, valime hoolikalt tapeeti, et ennast selles keskkonnas hästi tunda. Tänaval on igaühel võrdne õigus ja võimalus kujundada avalik ruum selliseks, nagu talle meelepärane on – kas teiste töö üle värvida, midagi juurde joonistada või üle sodida
Kahjuks me ei tee seda. Inimestega suheldes tuleb kasutada ühist keelt, väljenduda arusaadavalt ja hõlbustada vastastikust mõistmist. Ei tohiks liiga palju tarbetut infot edastada ega väljendada end segaselt ja keerukalt. Inimesed väljendavad end tihtipeale laialivalguvalt, segaselt erinevatel põhjustel. Näiteks ärevas olukorras võivad sõnad segi minna. Vältida tuleks ühel ajal rääkimist, tuleks võtta rääkija ja kuulaja positsioon vaheldumisi. Hea on suhelda dialoogilisuse põhimõttel. See tähendab seda et osapooled täiendavad üksteist vajadusel. Suhtlemisel on olulises kohal hääl. See on meie põhiline suhtlusvahend. Ilus ja kõlav hääl on meeldiv, osavõtlik, vibreeriv, kindel, rahulik, võimukas, hästi moduleeritud, sõbralik, madala tämbriga, loomulik, soe, rikkalik, meloodiline, kõlav ja heasoovlik. Halb hääl aga on terav, kähisev, kriiskav, nutune, inisev, rusutud, katkendlik, liiga vali või vaikne, monotoonne pinges.
Muidugi on inimese isiksuseomadused suuresti muutumatud, siiski saab iga inimene teadlikult otsustada kuidas erinevates olukordades käituda ning oma käitumist avatumaks ja meeldivamaks muuta. Et olla meeldiv suhtluskaaslane peaks algatuseks naeratama, looma pilkkontakti ja sobivusel kätlema. Vältima peaks argressiivset käitumist, tarbetu ja segase info andmist ning vestluspartneriga ühel ajal rääkimist. Üleüldine viisakus ja empaatia vestluspartneri suhtes ning dialoogilisuse põhimõte tagavad meeldiva vestluse. Oluline pole mitte ainult see, mida öeldakse, vaid ka kuidas seda öeldakse. Mina pean ennast päris heaks suhtlejaks ja klienditeenindajaks, sest mulle ei valmista suhtlemine mingeid raskuseid, saavutan võhivõõrastega kiirelt kontakti ja konfliktses olukorras suudan jääda rahulikuks ja valida sobiva suhtlustasandi. Tavapäraselt suhtlen täiskasvanu tasandil kuid valin tasandi vestluspartneri järgi, see on oluline hea suhtluse tagamiseks
· Piirata agressiivsust · Markeerida sotsiaalsete kohtumiste algust ja lõppu (lähenemine, naeratus, pilkkontakt, kehaline kontakt, kätlemine, noogutamine, tervitussõnad jne) · Vältida tuleks tarbetu info kokkukuhjamist · Tuleks hoiduda vastastikust mõistmist takistavast keerukast ja segasest väljendusviisist. · Vältima peaks ühel ajal rääkimist · Enda väljendused tuleks kokku sobitada kaaslase omadega · Dialoogilisuse põhimõte · Tuleks koordineerida koostöös tarvilikke tegevusi · Impulsiivsus on eelistatum kui jäik enesekontroll · Suhtlemisel järgitakse ühteaegu nii stsenaariumide põhimõtet kui ka situatiivsuse nõuet · Suhtlemine eeldab sotsiaalsete rollide improviseeritud täitmist · Väljenduses püütakse olla võimalikult ökonoomne · Oluline pole mitte ainuüksi see, mida öeldakse, vaid kuidas midagi öeldakse 1.2 Suhtlemise tähendus elus
annaabi.ee 
