Herpesviirused: VZV, EBV, CMV, HHV 6 ja HHV 7, HHV 8 Struktuur. Suured ümbrisega kaksikahelalise DNA-ga viirused. Virion 150 nm. Ikosaeedrilises kapsiidis 162 kapsomeeri. Ümbrises glükoproteiinid. Kodeerivad mitmeid glükoproteiine kinnitumiseks, sulandumiseks, immuunvastuse eest pagemiseks. Ümbrise ja kapsiidi vahel on ruum – tegument, milles viirusvalgud, ensüümid, mis aitavad replikatsiooni alustada. Tundlikud hapetele, lahustitele, detergentidele, kuivamisele. Genoom lineaarne, kaheahelaline DNA: erinevused suuruses, geeniorientatsioonis (genoomi sees on võimalik ka tsirkularisatsioon, rekombinatsioon – HSV, VZV, CMV). Replikatsioon. Alustab viiruse glükoproteiinide ja rakupinnaretseptorite interaktsiooon. Mõne viiruse (EBV näiteks) koetropism tekib nende retseptorite koespetsiifiline ekspressioon. Nukleokapsiid vabaneb tsütoplasmasse sulandumisel, ensüümid ja
Happekindlad (happeliste värvainetega ravi ei saa). Paljunevad aeglaselt – pooldumine 12-24 tunni tagant, isolatsioon võib vajada isegi kuni 3-8 nädalat. M. lepraet pole senini suudetud kunstlikul söötmel kasvatada. On identifitseeritud pea 100 liiki. Mükobakterite alla liigitamine toimub happekindluse, mükoolhappe olemasolu ja kõrge G+C indeksi alusel. Rakusein on kompleksne, lipiididerikas. Rakusein annab happekindluse, aeglase kasvu, resistentsuse detergentidele ja tavalistele antibiootikumidele, antigeensuse, klombistumise. Rakusein põhistruktuur on tüüpilise G+ bakteri oma: plasmamembraani katab peptidoglükaan, välismembraani pole. Mükobakteri sein on aga komplekssem: plasmamembraani on ankurdunud valgud, fosfatidüülinositooli mannosiidid, lipoarabinomannaan (LAM), mis on funktsionaalselt sarnane O-LPSiga teistel bakteritel. Peptidoglükaanikihnt moodustab
mükoplasmadeks baktereid, kes on väga väikesed ja kellel puudub rakukest, nad ei suuda sünteesida peptidoglükaani prekursoreid. Tänu kesta puudumisele on nad morfoloogiliselt pleomorfsed, st. ühes ja samas kultuuris võib kohata ümaraid, pirnikujulisi, hargnenud ja helikaalseid rakke. Raku diameeter 0.3-0.8 m. Nad on väikseimad iseseisvalt paljunevad mikroorganismid. Tänu rakukesta puudumisele on mükoplasmad osmootselt tundlikud, resistentsed penitsilliinile, tundlikud detergentidele ja tardsöötmel moodustavad härjasilmakolooniaid. Lihtsaim ehk väikseim senisekveneeritud genoom - kõigest 580 kb - kuulub Mycoplasma genitalium'ile (1998 a. seisuga). Temal on 482 geeni. Mükoplasmad on kas saproobid, kommensaalid või parasiidid. Nad on kas fakultatiivsed anaeroobid või ranged anaeroobid. Vanas Bergey määrajas moodustasid mükoplasmad iseseisva klassi Mollicutes, mis oli ainus klass hõimkonnas Tenericutes
väiksem (muutes nad inertsemaks), nad on tihedamalt kokku pakitud ning nende südamik on apolaarne. Hüdrofoobne südamik takistab solventide ligipääsu valgu sisemistele regioonidele, muutes valgud sel viisil denatureerumise suhtes resistentsemateks. Valkude termoresistentsust suurendavad shaperonid. Termofiilsete bakterite valgud ei ole resistentsemad mitte ainult kõrgele temperatuurile vaid ka ekstreemsele pH-le, rõhule, sooladele, orgaanilistele solventidele ja detergentidele. Termofiilide puhul tekib ka see küsimus, kuidas on stabiliseeritud nende DNA. Üheks kaitsemehhanismiks on DNA positiivse superspiralisatsiooni suurendamine pöördgüraasi abil (unikaalne topoisomeraas, mis on olemas ainult termofiilidel). Lisaks on DNA kaetud histoonilaadsete ja teiste DNA-ga seonduvate valkudega. Mitmete hüpertermofiilide puhul on leitud, et nende rakkudes on kõrge (>1mM) K-ioonide
annaabi.ee 
