võimalik kokku koguda. 19. sajandil parandati meetodit aurudestilleerimisega, mille puhul aur kondenseeriti külmas vees olevatesse peenikestesse torudesse. Ekstraheerimine lenduvate lahustite abil - Ekstraktsioon ehk ekstraheerimine tähendab mingi komponendi või osa väljatõmbamist või väljaeraldamist süsteemist. Lõhnamaterjal asetatakse aukudega metallplaadile ekstraktorisse ja lenduv lahus (näiteks eeter) juhitakse 7 materjalist üle destillaatorisse, kus see kondenseerub pooltahkeks massiks , mis sisaldab eeterliku õli ja vahajat ainet stearopteeni. Viimased kaks saab eraldada teineteisest teise tehnoloogia abil, kasutades alkoholi. Sellisel meetodil saadud õli on kõige puhtam ehk absoluutõli. Resorbeerimine Seda tehnoloogiat kasutati juba vanas Egiptuses ja see oli tarvitusel kuni 20. sajandini . Parfüümiloojad avastasid mõnede lillede omaduse eritada eeterlikke õlisid ka
looduslikke komponente, millest tähtsaim on kadakamari. Dzinni valmistamiseks kasutatakse mitmeid meetodeid. Üks neist on 'Cold Compounding' (külm segu) - see on lihtne protsess, mille käigus maitsestatakse aluspiiritust erinevate taimsete ekstraktide ja õlidega. Tulemuseks on üsna lahja ning ühekülgne dzinn, kuna looduslikke maitsetaimi ei lisata. Beefeater kasutab meetodit 'Steeping' (leotamine), mille tulemusel valmib kompleksne ning huvitav dzinn. Teraviljapiiritus valatakse destillaatorisse koos taimede seguga, mis jäetakse piirituse sisse ligunema (imbuma), Beefeateri puhul 24 tunniks. Seejärel kuumutatakse segu õrnalt ning järgneva 8 tunni jooksul toimub destilleerimisprotsess. Tulemuseks on maitsestatud piiritus - dzinn. Dzinnide erinevused tulenevad retseptist, taimede valikust, teraviljapiirituse kvaliteedist, erinevatest destilleerimismeetoditest ning destilleerija oskustest. Kolm põhilist
Destilleerimise osas on erinevus linnaseviski ja muude viskide tootmise vahel üsna suur. Valdavalt kasutatakse tänapäeval XIX sajandi keskel leiutatud pidevdestilleerimist. See uudne tehnoloogia võimaldas hakata tootma seguviskisid, milles tihti on rohkem teravilja- kui linnaseviskit. Destilleerimiskatelt saab kütta otse põhja alt või siis uuemal meetodil, mille puhul kuum aur suunatakse destillaatoris asuvatesse torudesse või ka otse destillaatorisse. Kuuma auru mõjul lahja alkohol aurustub. Suundudes destilleerimisnõus kaela suunas ülespoole, satub aur kondensaatorisse, mis kujutab endast torude rida külma veega jahutussärgis. Seal mahajahtununa kondenseerub alkohol vedelikuna tagasi. Saadav produkt on umbes 21°-line alkohol, mida nimetatakse "madalaks" veiniks või esimese käigu veiniks. Sotimaal, Iirimaal ja Kanadas destilleeritakse seda lahjat alkoholi kaks, Iirimaal enamasti veel ka kolmandat korda
Esimesel korral utmisdestillaatoris ning seejärel alkoholidestillaatoris. Piiritus, mille keemispunkt on madalam kui veel, aurustub ja kodenseerub vedelikuga tagasi. Utmis- ning alkoholidestillaatoris seisavad kõrvuti: neid köetakse destillaatori sees asuvate spiraalsete aurutorudega. Utmisdestillaatoris eraldatakse töötlemata viski ning kõrvaldatakse pärm ja muud mittekäärivad ained. Utmisdestillaatorist saadav alkohol on tuntud esimese käigu veinina. Pärast seda, kui destillaatorisse ei ole enam alkoholi jäänud, peatatakse protsess ja eemaldatakse jääk ehk katlaõlu. Siis täidetakse utmisdestillaator uuesti ning kõik algab otsast peale. Utmisdestillaatorist saadav esimene käik sisaldab võõrlisandeid nind seetõttu tuleb ta alkoholidestillaatorist läbi ajada. Siinkohal muutuvad eriti oluliseks viskipõletaja oskused. Alkoholidestillaatori esimest ja viimast käiku- esinaps ja pete- ei loeta destilleerija kõrgete
annaabi.ee 
