Segases identiteedikriisi olukorras on omal kohal vaadelda analüütilist filosoofiat ajaloolis-kriitilises mõttes. Proovides aru saada analüütilise liikumise eripärast on siiski kasulik veidi lihtsustades asetada analüütilise filosoofia sünd kindlasse kohta ja aega-sajandivahetusse Cambridgei- ja vaadelda selle rajajana kaht suur eeskuju:Bertrand Russelli ja George Edward Moorci. Võib öelda, et Russelli eesmärgiks filosoofias oli tõe kindel teadmine. Teda võib võrrelda Descartesiga. Descartesi kombel nägi ta algul matemaatikas kindluse paradigmat. Russelli kindla teadmise otsing viis ta loogika juurde. Russell otsis kindlat teadmist, aga Moore mitte. Ta arvas, et see on tal juba olemas. Nii Russell kui Moore on iseloomustanud oma filosoofilist meetodit kui „analüüsi“. Russell oli ilmselt esimene, kes rääkis „loogilis-analüütilisest meetodist“. Wittgensteini mõju on olnud analüütilisele liikumisele otsustava tähendusega. Küsimus on aga selles,
14. sajand hakati rääkima stressist haiguste või õnnetuste tähenduses. Stringere ladina keeles pingule tõmbumine: surve, pinge. 17. sajandil Stress kui surve. Robert Cook'i tööd. Surve, mida konstruktsioon suudab vastu pidada. Descartes hakkas rääkima, et inimese keha on masinaga võrreldav. Masina katki minnes inimene lõpetab eksistentsi. Inimesel oli hing, loomal mitte. Descartes arvas, et hing mõjutab keha väga piiratud moel, et töötavad tegelikult omaette. Descartesiga tekkis mehhanistlik mudel, patoloogiale keskendunud lähenemine. Nagu auto remont. Oluliseks peeti aga seda, mis materjalist auto oli. Tekkis arv amus, et ei ole sellist ravimatut haigust, lihtsalt ei ole meil õiget ravimit. 19. sajandi lõpus hakkas tekkima psühhosomaatika. Keha ja vaimu õpetuse meditsiin: Heinroth 1818. Klassikalise psühhosomaatika seitsmik (nt stressist põhj) : maohaavad, soolepõletik,
rakendada substantsi mõistet. Arumõiste trans. rakendamine loob näivuse – tähendusetud väited. Sisu saab tulla kaemusest ja kaemust siin pole. Selgub, et jutt käib sellest, et hingesurematusest. Lihtsubstants ei saa hävineda jne, siis hingesurematust saaks pidada lihtsubstantsiks – oleks erandlik juhtum. Peale surma igasugune kogemus aga puudub. Hinge substantsionaalsusest rääkimisest tähendab substantsi trans. rakendamisest. Prg. 49. polemiseerib Descartesiga. Descartes esitab skeptilist idealismi. Idealism on siis reaalse maailma eitamine või selle olemasolus kahtlemine. On oluline see, et kuigi asjade iseendi kohta ei saa midagi öelda, aga saab öelda, et nad on olemas – välistab idealismi. Kanti süüdistati idealismis ja ta lükkab selle ümber. Nähtumused välises kogemus on empiirilised reaalsed; mitte pelgad unenäod vms nagu Descartes arvas-väitis. Descartesi näide. Kui meil
Uurimistöö eesmärgiks on kahtlustest jagusaamine ning seega püsiva uskumuseni jõudmine, mitte aga tõe 82 leidmine traditsioonilises mõttes. Peircei arvates ei otsi me mitte tõde traditsioonilises mõttes, vaid selliseid uskumusi, mida me peaksime tõesteks. Kuid et me iga oma uskumust niikuinii tõeseks peame, siis ütleme muidugi, et otsime tõde.Peirce ei nõustu Descartesiga, kes väitis, et uurimistöö eelduseks on mõistuse vabastamine kõigist väärarvamustest, mis on saavutatav, kui vähemalt kordki elus kahtleme kõiges ning kontrollime kõiki seni tõeseks peetud seisukohti. Peircei arvates pole selline üleüldine kahtlemine võimalik. Kirjutada paberile Ma kahtlen ei tähenda veel, et ma tõesti kahtlen. Kui ma kõiges kahtleksin, siis poleks mul üldse võimalik kindlalt väita, et ma kahtlen
annaabi.ee 
