Üldajalugu Juudi rahvus sai alguse kolmest erinevast rahvusest. Kokkusulamise käigus igaühega neist omandasid nad välimuse, millisena meie neid oleme harjunud nägema. Nad kujutavad endast rahvust, millel ei ole kodumaad ning mis alati on seisnud teistest eraldi, olles samal ajal kaasa tõmmatud mängima ajaloos kindlat rolli, mõjutades sellega ka teiste rahvaste saatusi. Juudid põlvnevad semiidi rändsuguharudest, kes elasid Ees- Aasias, Mesopotaamias. Esimesed kaks tuhat aastat elasid nad kompaktselt oma kodumaal või selle vahetus läheduses. Esimesed kas tuhat aastat elasid nad kompaktselt oma kodumaal või selle vahetusläheduses. Neil oli ühine kõnekeel, mentaliteet ja tavad, sarnased looduslikud tingimused ja elatusallikad. Teisel perioodil elas valdav enamik rahvast Läänes, hajutatult paljudes maades vähemusrahvusena, kaotasid nad omavahelised sidemed, hakkasid kasutama põhirahva keelt või selle ja heebrea keele baasil tekkinud murret...
Kuni 19. sajandi keskpaigani toimus varajane stiihiline lhirnne philiselt Peterburi, Pihkva ja Novgorodi regioonidesse. Massilise vljarnde aastatel 1855-1905 kutsus esile Vene Impeeriumi poliitika koloniseerida impeeriumi inimthjad, aga viljakad maa-alad. Aastaid 1906-1914/1917 iseloomustab nn. stolpinlik organiseeritud vljarnne, mil Siberi populaarsus vljarndekohana kasvas ning valitsus hakkas seda Pjotr Stolpini agraarpoliitika raames suunama ja soodustama. Siia lisanduvad deporteeritud (enamasti vangid). Seoses massilise vljarndega loodi rohkem kui 300 eesti asundust le kogu Venemaa. Kige suuremad eestlaste kogukonnad tekkisid Peterburi, Pihkva ja Novgorodi regioonidesse Venemaa loodeosas, piki Volga jge Samaara ja Saraatovi regioonides, aga ka Krimmis, Kaukaasias ja Siberis. Alates 19. sajandi keskpaigast hakkasid eestlased aina enam prgima krghariduse poole. Kuna talurahvas ei saanud ppida Tartu likoolis, osutus lhimaks likooliks Peterburi likool Venemaal.
1959. aasta lõpuks oli Eestisse harijaid, umbes 200 noort. tagasi pöördunud üle 30 000 Asutamisraskus- test veel mitte üle küüditatu ja arreteeritu. 1. jaanuari saanud kohalikele kolhoosidele 1960. aasta seisuga viibis Siberis langes aga osaks partei üksikasjaliste eriasumisel veel 377 Eestist suuniste elluviimine. Meediakanalid deporteeritud nende hulgas 126 olid sellekohastest õpetussõnadest, bandiiti ja natsionalisti ning 225 juhistest ja eesrindlikest kogemustest nende perekonnaliiget, peale selle tulvil. kakskümmend 1941. aastal 1950. aastate esimesel poolel küüditatut ja kuus Jehoova Eesti põllumajandustoodang ei tunnistajat. suurenenud, vaid vähenes. Nii
Samal ajal on vene noored saanud endale väärilise vastase, kes pakutud luuremängu kõhklematult ning sama suure innuga vastu on võtnud. Ma ei oska anda hinnangut, kui suurt riski Eesti Vabariigi rahvuslikule julgeolekule kujutavad nood telkmantlitesse mässitud vinnilised noorukid, kelle peaeesmärgiks on vaid saada kätte oma kümme kuulsuseminutit mingi pisikese naaberriigi pealinna lilleklumbi ääres paigale tardudes. Kuid näen ohtu selles, kuidas iga kinninabitud, deporteeritud, raudu pandud vene noorega mängib riik sama luuremängu teisel, propagandapoolel välja uusi teemat ülal hoidvaid sõnumeid. Lõhe aga üha suureneb. Nasi naeruvääristamine või nende võitluse naljakspööramine ei ole keeruline. Valvas riik aga nalja ei mõista. Tema sõdib telkmantlitega edasi ja raske on öelda, kumma poole tuuleveskid on suuremad vene vapratel uuspioneeridel või kartmatult rahvusvahelisi vandenõusid ja vaenulikke võitlejaid paljastaval Eesti võimul.
Repressioonid tšetšeenid (387 229), ingu šid (91 250), balkaarid (37 103), karatšaid (70 095), türklased Nõukogude Liidu poliitilisse ellu oli vägivald (üle 90 000). Nii saame aastatel 194052 algusest peale sisse kodeeritud. Repressioonid deporteeritud mitteslaavi rahvustest elanike ei olnud ajutine nähtus, vaid permanentselt üldarvuks kokku 2,4 miljonit. Neile tuleks toimiv riiklik poliitika, mis pidi ühiskonda lisada veel deporteeritud venelased, puhastama. Riiklik repressiivpoliitika lubas ukrainlased, valgevenelased.
h. Jahve templi. 25% elanikkonnast küüditati Mesopotaamiasse (Paabeli vangipõlv). Küüditamisest alates hakkas kujunema juudi diasporaa. Just Babülooniast lähtusid Pärsia (Iraani), Kesk- ja Väike-Aasia, India, Hiina, Kaukaasia, Jeemeni esmased juudi asundused. 1.3. Pärsia vallutused 539 a.e.m.a vallutas Pärsia kuningas Kyros Suur Babüloni, kogu Palestiina muutus Pärsia provintsiks Transeuphrati satraapia. Kyros lubas deporteeritud juutidel koju tagasi tulla, Pärsia riigi kulul taastati Jahve tempel Jeruusalemmas. Pärsia valitsejad püüdsid pretendeerida vanade kuningate õigusjärgsusele. 1.4. Aleksander Suure vallutus, Seleukiidide ja Ptolemaioste ülevõim 332.a. vallutab Palestiina piirkonna Aleksander Suur. Pärast tema surma ja hiidriigi lagunemist läheb ülevõim regioonis Süüriat valitseva Seleukiidide ja Egiptust valitseva Ptolemaioste dünastiate kätte. 167.a. (166-160) e.m.a
Kindralleitnant Schirmeri tunnistuste kohaselt tema sellist korraldust ei andnud ega tea, et ka keegi teine seda teinuks. Tema sõnul toimunud sõrulaste evakueerumine vabatahtlikult (ERAF, f. 133, n. 1, s. 10, l. 71). Sõrulaste lahkumise järel hulkus metsades ja karjamaadel hulganisti kodutuks jäänud kariloomi, keda sakslased nüüd püüdsid ja väeosade köökide juurde koondasid, kus neid toideti ja toiduks veristati. Pilt 4 Sakslaste poolt 1944. aasta sügisel deporteeritud sõrvelaste nimekiri, kes elasid Neuenkircheni laagris. Foto SMF SMF 3848:111 Danzigi ja Gotenhafeni (tänapäeval Gdask ja Gdynia) sadamates tegutses juba augustikuust alates Eesti Omavalitsuse organiseerimisel Eesti Toimkond. Toimkonna ülesandeks oli sinna evakueeritud eestlaste abistamine asjaajamisel kohalike Saksa ametiasutustega: kuhu saada majutuskohta, toidukaardid, kõikvõimalike lubade-dokumentide vormistamine jne. Põgenikud
Lõpuks panid valvurid nad ühte küüni kinni. Kui vene sõdurid välja ilmusid, oli Eva Dubová juba teadvusetu ja teised naised olid tal riided seljast võtnud. Õnneks päästis tema elu üks tšehhi vang Ilsa Schleisserová Miesist, 55 kes oli mais 1944 Ausschwitzi deporteeritud. Toodi hobuvanker ja hakati tüdrukuid peale laadima. Minu tahtsid nad sinna jätta. Ja Ilsa Schleisserová hakkas karjuma, et ta ei jäta mind sinna. Mind visati vankrile ja Ilsa heitis minu peale, et ma ei külmetaks, sest 1945. aastal oli hirmus külm. […] Vähesed õnnelikud jäid Bergen-Belsenisse, kus Briti armee nad vabastas. Enamus nakatus veel enne liitlasvägede saabumist või isegi alles pärast vabastamist tüüfusse. Üks eranditest oli Hana Fuchsová. Kui 15
annaabi.ee 
