Pealinn:Bogota Riigikeel:hispaania President: Álvaro Uribe Vélez Asepresident: Francisco Santos Calderón Pindala: 1 141 748 km² Rahvaarv(2006): 41 966 000 Rahvastiku tihedus: 36,6 in./km² Iseseisvus: 20. juuli 1810 Riigihümn: Oh Gloria Inmarcesible! Rahaühik:peeso(COP) Rahvuslik koosseis:segaeurooplased 58%,valged 20%,mulatid 14%,afroameeriklased 4%, põlisameeriklased 4% Kirjaoskus: 92.5% (2006). Keskmine vanus:Naised 26.93a. ,mehed 25.14 a. (2005a. andmetel) Departemange:32( Lisa 1) Columbia lipp ning vapp 1.2 Geografiline asend Columbia paikneb Lõuna-Ameerika loodeosas Kariibi mere ning Vaikse ookeani ääres. Riik piirneb koos ühise piiriga Brasiilia(1 644km),Peruu(1 800km),Venezuela(2 050km), Panama(225km) ning Ecuadoriga(590km).Peale riikide kellega Columbial on ühised maised piirid on Columbia vabariigil veel ühised merepiirid Kariibi riikide Haiti,Jamaica, Dominikaani vabariigi ning Kesk-Ameerika vabariikide Honduras, Nicaragua ning Costa
Olukorras, kus suur osa Rahvuskogust oli alati opositsioonis, jäi valitsuse moodustamise baas kitsaks. Sellest siis ka valitsuse teovõimetus. PRANTSUSE KOLONIAALIMPEERIUMI KRIIS. Ka Prantsuse koloniaalimpeerium oli jõudnud kriisiseisundisse, mis veelgi raskendas olukorda. Teise maailmasõja lõppedes oli Prantsuse koloniaalimpeerium Briti järel maailmas suuruselt teine. Oma impeeriumi püüdis Prantsusmaa iga hinna eest säilitada. Prantsusmaad ja tema meretaguseid kolooniaid - departemange ja territooriume nimetati Prantsuse Liiduks. Liitu juhtis Prantsusmaa ja asumaadel polnud isegi autonoomiat. Takistamaks impeeriumi lagunemist relva jõul, pidas IV vabariik kaht ränka koloniaalsõda: Indo-Hiinas 1946-1954 Alžeerias 1954- 1962. Kuna impeeriumimeelsed jõud kartsid, et IV vabariigi nõrgad valitsused võivad Alžeeriale sõltumatuse anda, hakkasid nad mässama. 1958. a. mais nõuti, et valitsuse etteotsa saaks tugevat presidendivõimu pooldav de Gaulle
baas kitsaks. Sellest siis ka valitsuse teovõimetus. PRANTSUSE KOLONIAALIMPEERIUMI KRIIS. Ka Prantsuse koloniaalimpeerium oli jõudnud kriisiseisundisse, mis veelgi raskendas olukorda. Teise maailmasõja lõppedes oli Prantsuse koloniaalimpeerium Briti järel maailmas suuruselt teine. Oma impeeriumi püüdis Prantsusmaa iga hinna eest säilitada. Prantsusmaad ja tema meretaguseid kolooniaid - departemange ja territooriume nimetati Prantsuse Liiduks. Liitu juhtis Prantsusmaa ja asumaadel polnud isegi autonoomiat. Takistamaks impeeriumi lagunemist relva jõul, pidas IV vabariik kaht ränka koloniaalsõda: 1) Indo-Hiinas 1946-1954 ja 2) Alzeerias 1954- 1962. Kuna impeeriumimeelsed jõud kartsid, et IV vabariigi nõrgad valitsused võivad Alzeeriale sõltumatuse anda, hakkasid nad mässama. 1958. a. mais nõuti, et valitsuse etteotsa saaks tugevat presidendivõimu pooldav de Gaulle
Riiklik sõjavägi oli rindel, Rahvuskaart, mis allus linnavalitsusele, võinuks peatada seesugused korratused, kuid linnapea Pétion ja kohtuminister Danton (riigipitsati hoidjana ametlik valitsusjuht) ei pidanud sekkumist vajalikuks. Siseminister Roland'i pöördumine nii ühe kui teise poole ei andnud mingeid tulemusi (üks oli hõivatud, teine kaebas halva tervise üle). Märatsejate ninamehe Marat' silmis oli toimuv normaalne ja ta kutsus oma ajalehes ka departemange pealinna patriootide eeskuju järgima. Seesuguses verises õhkkonnas tuligi prantslastel valida oma kolmanda parlamendi koosseis. Paljud jätsid valimistele minemata, kas tüdimusest või hirmust. Parlamenti pääsesid kõik 10. augusti ja 2. septembri sündmuste kangelased Danton, Robespierre ja tema noorem vend Augustin, linnapea Pétion, Marat.jt. Parlamenti pääses ka äsja 25-aastaseks saanud üliaktiivne jakobiin Saint-Just[sä(n) züst]25.
Riiklik sõjavägi oli rindel, Rahvuskaart, mis allus linnavalitsusele, võinuks peatada seesugused korratused, kuid linnapea Pétion ja kohtuminister Danton (riigipitsati hoidjana ametlik valitsusjuht) ei pidanud sekkumist vajalikuks. Siseminister Roland’i pöördumine nii ühe kui teise poole ei andnud mingeid tulemusi (üks oli hõivatud, teine kaebas halva tervise üle). Märatsejate ninamehe Marat’ silmis oli toimuv normaalne ja ta kutsus oma ajalehes ka departemange pealinna patriootide eeskuju järgima. Seesuguses verises õhkkonnas tuligi prantslastel valida oma kolmanda parlamendi koosseis. Paljud jätsid valimistele minemata, kas tüdimusest või hirmust. Parlamenti pääsesid kõik 10. augusti ja 2. septembri sündmuste kangelased – Danton, Robespierre ja tema noorem vend Augustin, linnapea Pétion, Marat.jt. Parlamenti pääses ka äsja 25-aastaseks saanud üliaktiivne jakobiin Saint-Just[sä(n) žüst]25.
annaabi.ee 
