manipuleeriksid meelsasti ka teiste inimestega; • on nii "puuga löödud”, et usuvad pimesi, mida räägitakse ja kirjutatakse, st võtavad igasuguseid tekste tõe pähe; • ei oska, ei suuda ega taha analüüsida neid ideoloogiad, tekste, mida levitatakse; on tüdinenud ja väsinud, teevad näo, et neid ei huvita; • loodavad ka kuuluda kuidagi võimu juurde ja olla selle võrra tähtsamad, mida enam neid võimul olijatega seostatakse; • ei tunne ära ei demagoogiat, demagooge ega nende tegevuse tagajärgi. Eks otsene ja varjatud ajupesu ning propaganda ongi oskus ja püüe muuta pilti, millele inimesed reageerivad, ehk ühe sotsiaalse nägemuse asendamine teisega. Võimaluse selliseks piltide muutmiseks annab asjaolu, et inimene ise ei suuda maailma haarata ja näha. Ümbritsevat tuleb uurida, sellest tuleb teistele rääkida ja selle kohta on vaja luua kujutlusi. Demagoogid, mis tahes mõjutajad, saavad enam-vähem karistamatult tegutseda just seetõttu,
eeliseid. Demagoog esineb rahva heategijana. Ta sdistab endisi oligarhe vandenude sepitsemises demokraatliku vimu vastu ning toob nad selle rnga sdistusega kohtu ette. Seal mistetakse nood demokraatliku kohtupidamise kohaselt sdi ning karistuseks hukatakse vi pagendatakse riigist, nende varad aga vrandatakse ja jagatakse rahvale laiali. Selline tegevus on rahvale meeleprane ja tstab demagoogide populaarsust. Endised oligarhid aga soovivad muidugi demagooge krvaldada ja vtavad ette atentaadikatseid nende vastu. See annab demagoogidele aluse nutada endale ihukaitsjaid ning rahvas on sellega nus rahva heategija elu on ohus ning abinud selle ohu vastu paistavad igustatutena. Viimane, kige hullem, valitsemiskord trannia tekib siis, kui ks demagoogidest, kasutades oma ihukaitsevge, kehtestab oma ainuisikuvimu. Rikkuse mberjagamine, millega trann alguses oma vimule rahva toetust pab hankida, ei loo aga rikkust juurde
Demagoog esineb rahva heategijana. Ta süüdistab endisi oligarhe vandenõude sepitsemises demokraatliku võimu vastu ning toob nad selle ränga süüdistusega kohtu ette. Seal mõistetakse nood demokraatliku kohtupidamise kohaselt süüdi ning karistuseks hukatakse või pagendatakse riigist, nende varad aga võõrandatakse ja jagatakse rahvale laiali. Selline tegevus on rahvale meelepärane ja tõstab demagoogide populaarsust. Endised oligarhid aga soovivad muidugi demagooge kõrvaldada ja võtavad ette atentaadikatseid nende vastu. See annab demagoogidele aluse nõutada endale ihukaitsjaid ning rahvas on sellega nõus – rahva heategija elu on ohus ning abinõud selle ohu vastu paistavad õigustatutena. Viimane, kõige hullem, valitsemiskord – türannia – tekib siis, kui üks demagoogidest, kasutades oma ihukaitseväge, kehtestab oma ainuisikuvõimu. Rikkuse ümberjagamine, millega türann alguses oma võimule rahva toetust püüab
Kõige olulisemaks komöödia osaks on agoon, näidendi peategelaste sõnasõda. Vaidlus keerleb alati mõne aktuaalse poliitilise või muu ühiskondliku teema ümber, kusjuures koor harilikult kiidab ühte ja taunib teist vastast. Silmapaistev ateena komöödiakirjanik oli Aristophanes (450-388), kes kirjutas aktuaalse poliitilise sisuga komöödiaid. Aristophanes väljendas atika talupoegade vaateid, kritiseeris linnadeemost esindavaid populaarseid demagooge, ründas tragöödiakirjanik Euripidest, naeris välja uusi seisukohti esitavaid sofiste ja Sokratest. Aristophanese komöödiad puudutasid kõige põletavamaid päevaküsimusi, nagu näiteks rahu, mis oli väga aktuaalne Peloponnesose sõja ajal, lastekasvatust, naiste poliitilisi õigusi jne. Tema komöödiate süzeed iseloomustab haruldane loominguline fantaasia. 44 komöödiast on säilinud 11. Aristophanese poliitiliste komöödiate seast on silmapaistvaim teos "Ratsanikud". See oli
annaabi.ee 
