parandada/luua paremat sidet perekonnaliikmete vahel. Uuringud on näidanud, et programmis osalevates perekondades on lapse väärkohtlemist aset leidnud oluliselt vähem. Samuti on see projekt ka tasuv: ühe pere kohta kulub 6000 USD, aga kulud võimalike probleemide korral oleks võinud olla neli korda suuremad. (Fish 2002) PEREPÕHINE SEKKUMINE EESTIS Välisriikide uuringud näitavad, et alaealiste käitumisprobleemide ja delinkventsuse ärahoidmisel on tõhusad mitmesugused perepõhised sekkumisprogrammid. Näiteks kodukülastuse programmid, vanemate õpetamine kombineeritult laste päevahoiu/eelkooliga, laste ja lastevanemate koolitus lasteaedades ning koolides, multisüsteemne teraapia ja funktsionaalne pereteraapia. Nii Sotsiaalministeeriumi kui ka omavalitsuste praegu pakutavatest teenustest on mitmed mõeldud ka vanemate toetamiseks. Näiteks tugiisikuteenus on mõeldud lastele ja nende
Kooliedukuse vahendav mõju Paljude autorite arvates viib madal intelligentsus delinkventsusele koolisüsteemi kaudu, kuna vähem võimekad noored ei ole koolis konkurentsivõimelised ja orienteeruvad koolivälistele sfääridele ja tegevustele. Koolivälised tegevused on aga sageli otseselt seotud kriminaalse käitumisega (nt antisotsiaalsed eakaaslased, narkootiliste ainete tarvitamine,töötus). Kui selline seletus on tõene, siis peaks kooliedukuse kasvul olema tugev mõju delinkventsuse ärahoidmisel ja vähendamisel. Mitmed varases eas indiviidide puhul kasutatavad programmid ongi seetõttu suunatud kooliedukuse tõstmisele.Ühes pakutakse formaalset kooliprogrammi ja perekondlikku toetust lastele, kes pärinevad vähe kindlustatud perekondadest. Eesmärk on spetsiaalsete harjutuste abil kognitiivsete protsesside aktiveerimine, et soodustada mõtlemisvõimet.2004. aastal oli Ameerika Ühendriikides kasutusel 700 niisugust programmi
rolli või sots situatsiooni iseärasustega, 4) viktiimsus sõltub paljudest teguritest (isiksusest, ametist, situatsiooni ajaolud), 5) viktiimuse määr võib muutuda. Viktiimsuse tegureid tundes ja neid mõjutades saab ühiskond seada kuritegevusele täiendavaid tõkkeid. Uuringute eesmärgiks on kasutada saadud tulemusi kuritegevusele vastuseismise praktikas. Uuringute mõjul on tekkinud ohviriabi liikumisi, mis pakuvad tuge kannatanule. 29. Eneseraporteeritud delinkventsuse uuringud (self-report delinquency studies). Self-report uuring on konfidentsiaalne intervjuu või vastaja poolt täidetud küsimustik, mis palub tunnistada, kui palju õigusrikkumisi on vastaja sooritanud. Esimest korda kasutas seda meetodit Austin Porterfield (1946) selleks, et võrrelda kolledzi tudengeid delinkventidega, kes olid läbinud noortekohtu. Eesmärk: 1. Saada pilti toimepandud kuritegudes ja õiguserikkumistest. 2. Self-report
Ameerika teadlane David C. Rowe u8uris kruitegeliku käitumise pärilikkust, kasutades self-raport-meetodit, kus andmeid kuritegeliku käitumise kohta koguti 168 ühemunarakukaksikute ja samasoolise 97 kahemunarakukaksikute paar. Valimisse kuulusid kaksikud, Ohio osariigi koolide õpilased 8.-12. klassini, kellele saadeti 1978. ja 1980. õppeaastal postiga küsimustikud. Vastanute hulk moodustas 50% kõigist adressaatidest. Roweleidis, et enda poolt raporteeritud delinkventsuse tase oli monosügootsete (ühemunarakukaksikute) kaksikutel märgatavalt sarnasem kui disügootsetel (kahemunarakukaksikute) kaksikutel. Rowe järeldas, et geneetiliselt determineeritud kalduvused, nagu näiteks viga, empaatia ja impulsiivsus tingivad sageli õigusvastase käitumise. Ka aastatel 1929. ja 1976. aastatel viidi läbi kaksikute uuringute resultaadid, saades summaarseks kuritegeliku käitumise kondkordsuseks ühemunarakukaksikute korral 69% ja kahemunarakukaksikute korral 33%
annaabi.ee 
