SISSEJUHATUS Riigikogu poolt 06 juunil 2001.a vastu võetud ja 01. septembril 2002.a jõustunud karistusseadustikuga loobutakse senisest nõukogude kriminaalõiguse neljaelemendilisest deliktistruktuurist. Kasutusele võetud finalistlik delikti struktuuri, mis on välja arendatud klassikalisest deliktistruktuurist. Finalistlik süüteo mõiste erineb põhimõtteliselt senisest, tuues Eesti karistusõigusesse uusi mõisteid ja andes neile ka uue sisu. Finalistliku deliktistruktuuri järgi on süütegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Teo karistatavuse tuvastamiseks on olemas kindel kontrollskeem. Materjalis antakse ülevaate deliktistruktuurist ja selle sisu elementidest lähtuvalt õigusteoreetilistest käsitlustest ja seotakse selle praktilise kaasusnäitega. Materjal koosneb neljast osast. Esimeses osas vaadeldakse süüteokoosseisu ehk deliktistruktuuri kontrollskeemi esimest tasandit. Avatakse süüteokoosseisu mõiste ja selle sisu
kriminaalvastutuse ja kuriteo üldkoosseisu mõistele. Selle kohaselt koosnes kuriteokoosseis neljast elemendist: 1. Objektist, mida vaadeldi õigusliku suhtena 2. objektiivsest küljest 3. subjektist, kelle tunnuseks oli süüvõime 4. subjektiivses küljest, mis moodustas süü Nimetatud neli elementi moodustasid kokku kuriteo üldkoosseisu. 2.2.2. Deliktistruktuur KarS järgi Uue deliktistruktuuri väljatöötamise peamiseks aluseks sai aga psühholoogilise süümõiste võimetus leida tahtlusele ja ettevaatamatusele ühist soomõistet: psühholoogiline süümõiste ei suutnud selgitada nt lihtsat tõsiasja, et teatud juhtudel käitub isik ilmselgelt tahtlikult, kuid tema tegu ei saa talle õiguslikus mõttes suuks panna. Kuna kõik katsed psühholoogilise süümõiste konstruktsiooni kohandada ebaõnnestusid, töötati XIX sajandi hakul Saksa õigusteaduses välja
kõrvaltäideviimine vahendliktäideviimin e ehk üks on ehk kaks kaastäideviija kihutamine kaasaaitamine täideviija ja teine on üksiktäideviijat vahendaja Neid on vaja nii eristada, sest karistused on erinevad. - kõrvaltäideviimine: üks inimene teeb kuriteo ja vastutab siis kuid deliktistruktuuri elemendid on täidetud - vahendlik täideviimine- isik kes paneb süüteo toime teist isikut ära kasutades. Ära kasutamise tegu peab olema tahtlik, ettevaatamatusest kellegi teise ärakasutamine ei ole võimalik. Terminid: niiditõmbaja ja musta töö tegija ehk ärakasutaja ja ärakasutatav. Vastutuse mõttes räägime niiditõmbajast/ärakasutajast/tagaseisjast ei aruta selle üle kas vastutab konkreetse teo toimepanija vaid vastutab isik kes
suhtumine oma teosse. Tavaliselt on tegemist väikeste õigusrikkumistega (väärtegudega), mille eest ettenähtud karistus ei ole väga raske. Vastupidiselt poolelt võiks välja tuua suguühtesse astumise alaealisega. Näiteks New Jersey osariigis ei võeta arvesse, kas kannatanu vanus oli teada, ja karistuse määramisel piisab ainult sellest, kui oli olemas tahe suguakt läbi viia. c. Kaitseväited - Deliktistruktuuri järgmisel astmel asuvad kaitseväited, millest üks osa viitab mõne koosseisuelemendi puudumisele (nt teatud faktieksimused), teine osa aga kujutab endast vabandusi või õigustusi koosseisupärase teo toimepanekule. Viimased on n-ö positiivsed kaitseväited. Positiivsete kaitseväidete esitamisel tuleb kaitsjal neid ka tõendada. Süüdistaja kohustus on tõendada küll süüteokoosseisu kõik elemendid, kuid neist väljapoole jäävad kaitseväited kuuluvad kaitsja tõendamiskohustusse
toimepanemise tagajärjel raskelt kannatada saanud. 2) kuriteo kui minevikusündmuse asjaolude selgitamine; Mis tahes riigipoolset karistusõiguslikku reageeringut ei saa loogiliselt olla enne, kui on alust rääkida kuriteo toimepanemisest.Kuriteo toimepandusest rääkimine saab toimuda teatud kindlat skeemi kasutades KarS-ist lähtuvat ja karistusõiguse teoorias edasiarendatud deliktistruktuuri kasutades. Deliktistruktuurist lähtuv kuriteost rääkimine: Kuriteotoimepanemise kahtluse korral tuleb kriminaalmenetluse raames esimeses järjekorras selgitada deliktistruktuuri I astmega (süüteokoosseis) hõlmatavat alles süüteokoosseisu täidetuse tuvastamisel analüüsida õigusvastasuse ning süüga seonduvat.