Homerose teosed. Õpetamine oli suuline. Grammatik dikteeris õpilastele päheõppimiseks lõike ja selgitas siis neid. Seejärel kontrollis ta õpilaste tedmisi, esitades küsimusi tunnis õpitu kohta. Retoorik võttis grammatiku käest õpilase üle, kui too oli ligikaudu 14-aastane. Õpetas, kuidas mõtteis, kõnes ja kirjas elegantselt ning veenvalt väljendada. Pärast retoorika algõpetust lugesid õpilased Demothenese, Aeschinese ja Libaniose valitud kõnesid ja koostasid deklamatsioone antud teemadel. Retoorikaõpetajate arsenali viimane osa oli teoreetiliste traktaatide uurimine. Suurem osa õpetajaist sõltus õpilaste makstud tasust. Paljudes ,,koolides" oli ainult üks õpetaja, kes sageli töötas oma kodus. Olid ka abiõpetajad, kelleks võisid olla vanemad õpilased. Õpetajate peamisteks probleemideks oli see, kuidas oma tasu kätte saada ning et mõni kolleeg võis õpilased üle lüüa.
Selliseid laule leidub palju Schubert teoste hulgas, ka tema hilisemas loomingus, kus laulul on kirjeldav iseloom või selle sisuks on mingi püsiv, muutumatu meeleolu ("Kuhu" , "Teele" , "Hommikutevitus" , "Kannatamatus" tsüklist "Kaunis möldrineiu" jt.). Kuid algusest peale suhtub Schubert kupleevormi väga vabalt. Ta toob sisse väikseid muudatusi, kohandab muusikat teksti sisule, lisab seostavaid ja ülemineku episoode, retsitatiive ("Uudishimu" jt.), dramaatilisi deklamatsioone ("Pärnapuu" jt.) ja teisi ooperimuusika võtteid. Iga tundemuutus, iga uus samm sündmuste arengus leiab otsese peegelduse muusikas. Sel teel saavutab ta järjest rohkem muusika pidevat arengut vastavalt sisule. Kõik see viib laulu dramatiseerimisele. Oma hilisemas loomingus loob Schubert üha rohkem täiesti läbikomponeeritud laule, milles mehhaaniliselt korduvaid elemente enam üldse ei esine. See protsess viiakse lõpule
Selliseid laule leidub palju Schubert teoste hulgas, ka tema hilisemas loomingus, kus laulul on kirjeldav iseloom või selle sisuks on mingi püsiv, muutumatu meeleolu ("Kuhu" , "Teele" , "Hommikutevitus" , "Kannatamatus" tsüklist "Kaunis möldrineiu" jt.). Kuid algusest peale suhtub Schubert kupleevormi väga vabalt. Ta toob sisse väikseid muudatusi, kohandab muusikat teksti sisule, lisab seostavaid ja ülemineku episoode, retsitatiive ("Uudishimu" jt.), dramaatilisi deklamatsioone ("Pärnapuu" jt.) ja teisi ooperimuusika võtteid. Iga tundemuutus, iga uus samm sündmuste arengus leiab otsese peegelduse muusikas. Sel teel saavutab ta järjest rohkem muusika pidevat arengut vastavalt sisule. Kõik see viib laulu dramatiseerimisele. Oma hilisemas loomingus loob Schubert üha rohkem täiesti läbikomponeeritud laule, milles mehhaaniliselt korduvaid elemente enam üldse ei esine. See protsess viiakse lõpule tema
Selliseid laule leidub palju Schubert teoste hulgas, ka tema hilisemas loomingus, kus laulul on kirjeldav iseloom või selle sisuks on mingi püsiv, muutumatu meeleolu ("Kuhu" , "Teele" , "Hommikutevitus" , "Kannatamatus" tsüklist "Kaunis möldrineiu" jt.). Kuid algusest peale suhtub Schubert kupleevormi väga vabalt. Ta toob sisse väikseid muudatusi, kohandab muusikat teksti sisule, lisab seostavaid ja ülemineku episoode, retsitatiive ("Uudishimu" jt.), dramaatilisi deklamatsioone ("Pärnapuu" jt.) ja teisi ooperimuusika võtteid. Iga tundemuutus, iga uus samm sündmuste arengus leiab otsese peegelduse muusikas. Sel teel saavutab ta järjest rohkem muusika pidevat arengut vastavalt sisule. Kõik see viib laulu dramatiseerimisele. Oma hilisemas loomingus loob Schubert üha rohkem täiesti läbikomponeeritud laule, milles mehhaaniliselt korduvaid elemente enam üldse ei esine. See protsess viiakse lõpule tema viimases (posthuumses) kogus
saj eKr, retoorika muutus keskseks zanriks. Kõneliigid sageduse järgi: kohtukõned, poliitilised kõned, epideiktilised kõned (nt matusekõned). Retoorika keisririigi ajal Poliitilise kõne tähtsus väheneb (puudub vaba mõtteavalduse võimalus!) Kohtukõned jäävad, ent argumentatsioonist olulisem on isiklik soosing. Oluliseks muutusid epideiktilised (ülistus)kõned. Viljeldi avalikult ka fiktiivseid näitekõnesid (deklamatsioone), mis varem olid vaid osa retoorikaõpetusest. Nn uus proosastiil: sententslik, puänte, vastandusi täis, pikki lauseid vältiv Pärast Nero valitsusaja lõppu (68 pKr) liialdustega ,,uus stiil" taandus. 71 pKr riiklik retoorikaõpetaja ametikoht: Marcus Fabius Quintilianus (ca 35 ca 100), u 95 Institutio Oratoria (,,Kõnekunstiõpetus", 12 rmt). Tähtsaimaks liigiks sai taas kohtukõne, teised liigid jäid tahaplaanile.
annaabi.ee 
