ekslikuid vastuseid. Autor tõestab mitmete lehekülgede väitel, et on tõsine alus seada selline seisukoht kahtluse alla tuues palju erinevaid näiteid ja tõestusi. See on loomulik, et sellist seisukohta ei saa alati tõepähe võtta ning alati tuleb ette erandeid. See ongi ju ainult üks loogika seisukoht. Minu arvates venitab autor selle teemaga tegeledes liiga pikalt. Ta oleks võinud tuua ühe näite tõestuseks ja kõik saavad aru, et loogilises deduktsioonis võib kahelda. Tema aga seletab ühe näite, teise näite jne. Lõpuks läheb autor juba nii kaugele, hakates rääkima füüsikast ja nägemisest ning silmavõrkkestast jms. See ajab mind hoopis veel rohkem segadusse, milleks seletada asju nii keeruliselt, kui saab kergemini ja lühidalt? Tundub, et autoril on eeldus-järeldus teooriate vastu lihtsalt mingi sügavam viha, et ta neid nii järjekindlalt kritiseerib. Lõpuks ütleb ta muidugi, et tema
Induktsioon ei taga, et kui eeldused on tõesed, siis ka järeldused on tõesed. Filosoofia kodutöö nr. 5 Gregor Johannson 134303IAPB, Reede, 1/3, 12:00 Näiteks - viimased korrad, kui olen juuksed ära lõiganud, on nad sama pikaks lõpuks tagasi kasvanud. Seega ma võin kihla vedada, et iga kord, kui juuksed ära lõigata, kasvavad nad mul sama pikaks tagasi. Deduktsiooniga aga alustatakse reeglist ning seda siis rakendatakse uute olukordadega. Deduktsioonis saadakse tõelistest eeldustest tõelised järeldused. Me ei tohiks mitte midagi pidada tõelisteks, mida ei ole evidentselt tunnetatud. See aitab vältida valede järelduste tegemist, sest väldime valesid eeldusi ning kasutame otsuste tegemisel vaid seda, mis meie vaimule paistab selge ning distinktne. Näiteks – tsiteerides Isaac Newtoni lauset „What goes up must come down“ ehk „Mis läheb üles, peab tagasi alla tulema“, siis ma võin kihla vedada,
deduktiivset loogikat. Statistilise seaduse põhjal võimalikkust ehk nt mitu % on mingi sündmuse tõenäosus. Induktsioon ja statistiline võimalikkus: Kust me teame, mis seda õigustab, et seadus kehtib? Induktsiooni ja deduktsiooni vastandumine: deduktsioon läheb üldiselt täpsema ja üksikasjalikuma suunas. Induktsioon läheb üksikasjalikumalt üldisema suunas. See on siiski ülemäära lihtsustatud üldistus. John Sturat Mill „A system of logic“ – indukstsiooni loogika Deduktsioonis viib tuletamine eelduste põhjal tulemuseni. Kui eeldused on täidetud, on ka tulemus olemas. Induktsiooni puhul pole tõde kunagi kindel (eelduseid ei saa kindlalt teada). Järeldusel peaks aga olema teatud tõenäosus. Maailma seadus: kui mingi asi kuskil millalgi on tõene, on ka teine asi tõene. Lõpmata arv juhtumeid , seega lõplik arv vaatlusi ei saa kinnitada universaalset tõde. Üldse ei saa rääkida verifitseerimisest st, vaid ainult tõe kinnitamisest (mitte tõe loomisest)
Sama vähe tegeleb ta kategooria definitsiooniga. c) PUHASTE MÖISTUSE MÖISTETE DEDUKTSIOON Peaküsimus seisab meie jaoks veel ees: Kuidas on võimalik, et kategooriad, mis on a priori, seega enne igasugust kogemust meie mõistuses, võivad suhestuda meie kogemuse objektidega - ja seda nii, et me just nende apriorsete vormide kaudu saame objekte tunnetada? Selle vastuse annab Kant oma puhaste mõistuse mõistete transtsendentaalses deduktsioonis (tuletuses). Võtame näiteks kausaalsuse. Empirist J.Lock ütleb: Kui me võtame kahe sündmuse põhjusliku seose, siis tunneme me siin ära jõu, mis on "tõeliste" asjade (substantside) vahel toimiv. Skeptik Hume ütleb: Me ei suuda mingit kausaalset seost avastada. Me registreerime vaid üksteisele järgnevust. Kausaalsusprintsiibil ei ole selletõttu objektiivset kehtivust. See on vaid omamoodi õigustatud harjumuslik õigus.
annaabi.ee 
