sugulased. Lihtviikingid suhtusid uude usku küllalt ükskõikselt (surivoodil, igaks juhuks). Võitlus paganluse ja kristluse vahel kestis sajandeid. Lõpuks jäi võitjaks ristiusk (1104 Lundi peapiiskopkond, hõlmas kogu Skandinaavia. Rajati ristiusu kirikud). TAANI INTERREGNUM 1332-40: Pärast Valdemar II oli riigis jätkuvalt suurenenud aadliku võim, riigiasjade üle otsustavaks institutsiooniks oli saanud DANHOF (aadlike omavalitsus) ning asi jõudis kulminatsioonini kui Danehof otsustas ametisse määrata Kristofer II, keda peetakse läbi Taani ajaloo üheks saamatumaks kuningaks. Ta pantis enamiku Taani alades sakslastele ja rootslastele ning kui ta 1332 suri, ei määratut uut kuningat, sest polnud enam mida valitseda. Seega interregnumi ajal Taani kuningriiki ei eksisteerinud. Olukord muutus kui 1340 aastal naasis kodumaale siiani pagenduses olnud Kristoferi poeg, kellest sai hiljem Valdemar IV STRALSUNDI RAHU: 1370 lõpetas Hansa Liit võiduka Taani-vastase sõja
Saaremaale ning 1210 Preisimaale ja Samlandi. Purustas 1219 eestlaste sõjaväe ja rajas Toompeale linnuse. Vallutas 1222 osa Saaremaad. Kindlustas Stensby lepinguga oma võimu Eestimaal. Laskis koostada Jüütimaa seadustekogu ning Taani hindamisraamatu. Taani interregnum 1332-40 Pärast Valdemar II oli riigis jätkuvalt suurenenud aadliku võim, riigiasjade üle otsustavaks institutsiooniks oli saanud Danhof (aadlike omavalitsus) ning asi jõudis oma kulminatsioonini, Danehof otsustas ametisse määrata Kristofer II, keda peetakse läbi Taani ajaloo üheks saamatumaks kuningaks. Ta pantis enamiku Taani aladest sakslastele ja rootslastele ning kui ta 1332 suri, ei määratut uut kuningat, sest lihtsalt polnud enam enam, mida valitseda (Taani kuninga võimu alla oli jäänud vaid üks maakond Jüüti poolsaarel). Seega interregnumi ajal Taani kuningriiki ei eksisteerinud. Olukord muutus, kui 1340. astal naasis kodumaale siiamaani
Kindlustas Stensby lepinguga(eesmärgiga lõpetada 1225. aastal Põhja- ja Kesk-Eesti kuuluvuse pärast puhkenud taanlaste ja Liivi ordu eelkäija Mõõgavendade ordu vaheline konflikt) oma võimu Eestimaal. Laskis koostada Jüütimaa seadustekogu ning Taani hindamisraamatu. Taani interregnum 1332-40 Pärast Valdemar II oli riigis jätkuvalt suurenenud aadliku võim, riigiasjade üle otsustavaks institutsiooniks oli saanud Danhof (aadlike omavalitsus) ning asi jõudis oma kulminatsioonini, Danehof otsustas ametisse määrata Kristofer II, keda peetakse läbi Taani ajaloo üheks saamatumaks kuningaks. Ta pantis enamiku Taani aladest sakslastele ja rootslastele ning kui ta 1332 suri, ei määratut uut kuningat, sest lihtsalt polnud enam, mida valitseda (Taani kuninga võimu alla oli jäänud vaid üks maakond Jüüti poolsaarel). Seega interregnumi ajal Taani kuningriiki ei eksisteerinud. Olukord muutus, kui 1340
leping, kindlustas endale võimu Põhja-Eesti üle. Lasi koostada Jüütimaa seadustekogu ja "Taani hindamisraamatu", kindlustas nii keskvõimu, korraldas seadusandluse keksvõimu alla ja parandas maksustamist. Pärast ta surma algasid Taanis segadusteajad. Schleswig-Hamburg-Lübeck-Eesti-kaotasOrdule-Jüütimaaseadustekogu-Taanihin damisraamat Taani interregnum 1332-1340. (vt ka Maailma Ajaloo atlas). Eellugu: Pärast 1282 alla kirjutatud Vordingborgi akti said aadlikud endale esinduskogu Danehof. Kuningas Kristofer II (valitses 1319-1332) oli täielikult aadlike mõju alla, kes sundisid teda, aastal 1320, Danehofi pidevalt eksisteerivaks nõuandekoguks nimetama. Hiljem aadel pagendas Kritstoferi ja too suri võõrsil. Pärast Kristoferi surma uut kuningat ei kroonitud. Võim riigis läks Danehofi kätte. Interregnumi perioodiks oli sakslaste mõju riigis kasvanud nii tohutult suureks, et taanlaste võimu all oli vaid üks Jüüti poolsaare
annaabi.ee 
