kooliprogrammi järgi nendega läbitavad katsed töötava tõmbega tõmbekapis. Mõned halogeenalkaanid alluvad organismis mitmesugustele muundumistele ning põhjustavad raskeid kesknärvisüsteemi ja maksa kahjustusi, mis võivad lõppeda isegi invaliidistumisega. Kui aga rääkida halogeenalkaanide poolt tekitatud keskkonnaprobleemidest, siis tuleb kindlasti kõne alla niisugune murekoht nagu meie Maa osoonkihi kurnatus. Kuulsad keemikud Mario Molina Mehhikost ja Hollandist pärit Paul Jozef Crutzen on koostöös uurinud osooniauke ning selle tulemusena saanud ka Nobeli preemia laureaatideks. Kõik see on tänu nende avastusele gaasiliste halogeenalkaanide alal. Selgus, et halogeenid reageerivad osooniga atmosfääris ja seetõttu väheneb selle konsentratsioon. Nende keemikute uuringud näitasid ja tõestasid halogeenalkaanide kurnava effekti stratosfääri osoonkihile, mis on Maa looduslikuks kaitsvaks ekraaniks hukatusliku ja kalgi ultravioletse Päikese kiirguse eest
Osoonikihi tekkimine oli väga tähtsaks elusorganismide arengu eelduseks. Atmosfääris suureneb antropogeensete saasteainete hulk. Kuigi nende sisaldus õhus on suhteliselt väike, mõjutavad nad oluliselt atmosfääris toimuvaid protsesse. Osoonikihi hõrenemine pooluste kohal on saanud üheks laiemalt tuntud keskkonnaprobleemiks, kuigi selle mõju on raskesti tajutav. Väga palju lämmastikühendeid atmosfääri satub tänu inimtegevusele. Johnson ja Crutzen pidasid nende ühendite atmosfääri sattumisel silmas reaktiivlennukeid. Samamoodi süüdistatakse osoonikihi lõhkujatena veel tahkekütusrakette ja lämmastikväetisi.Lämmastikväetistega väetamine on saavutanud väga suure ulatuse. 1905. aastal toodeti lämmastikväetisi maailmas 0,4 miljonit tonni , 1960. aastal 9 miljonit tonni ,1980. aastal 54 miljonit tonni ja 1985. aastal 75 miljonit tonni."Maapinnast pärit lämmastikdioksiidi hulka mõjutab ka
..................................................................................................10 1. Mõiste „Antropotseen“ 2 Perioodi Maa ajaloos, kus inimene on kas tahtlikult või eneselegi teadmata muutunud planeedi biokeemiliste ja ökoloogiliste protsesside põhiliseks mõjutajaks, on viimasel aastakümnel hakatud nimetama Antropotseeniks. Antropotseeni mõiste ise pärineb 2000. aastast, mil Paul Crutzen ja Eugene Stoermer avaldasid rahvusvahelise geosfääri-biosfääri programmi (IGBP) uudiskirjas sellenimelise artikli. Antropotseeni kui Inimese Ajastu mõiste leidis kohe laialdast vastukaja, muutudes kiiresti peavoolu terminiks just tänapäeva keskkonnaprobleemide kontekstis. Erinevalt seni käibel olnud mõistetest nagu „kliimasoojenemine”, „bioloogilise mitmekesisuse vähenemine” jpt, mis osutavad keerulise
kiirgab. Kui kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris tõuseb, jääb soojuskiirgus maapinna lähedale lõksu. Ka ei suuda soe õhk üles liikuda. Troposfääri osoon neelab edukalt päikesesoojust ja seetõttu on 15 kilomeetri kõrgusel õhk suhteliselt soojem kui kõrgemal troposfääris. See aga tähendab, et maapinnalt üles suunduv soe õhk pole enam soojem kui tropopausi õhk ja sealt läbi ei pääse. Kui Nobeli preemia laureaat Paul Crutzen selle nn kiirguselise jahtumise efektiga lagedale tuli, peeti nähtust ebaoluliseks. Nüüdseks on selgunud, et atmosfääri ülakihtide jahtumine mõjutab elu Maal. Jahtumine kiirendab osoonikihi õhenemist, sest madal temperatuur soodustab osooni lagundavaid protsesse. Osoonisööjad kemikaalid tegutsevad käsikäes jääosakestega, mis moodustuvad polaaralade stratosfääripilvedes, kui temperatuur on alla –80 kraadi C
jooksul kuni poole võrra. Niimoodi tekivad miniosooniaugud. Tuleb öelda, et eelöeldu kehtib ka suhteliselt terve osoonikihi kohta. Paisates õhku erinevaid kasvuhooneeffekti tekitavaid saasteaineid võib inimkond mõjutada keskatmosfääri tuultesüsteemi ja selle kaudu ka osooni liikumise dünaamikat. 1.4 Osoonikihi hõrenemist hoogustavad katalüsaatorid 1.4.1 Lämmastikuühendid U.Veismanni(1992) andmeil tulid 1971 aastal Harold Johnson (USA) ja Paul Crutzen (SLV) teineteisest sõltumatult järeldusele, et lämmastiku ühendid (N2O, NO ja NO2) lagundavad osooni. 78,09% atmosfääri koostisest moodustab gaasiline lämmastik N2 . Teisi lämmastikuühendeid sisaldab õhk tavaliselt ülivähe. NO2 esineb õhus alati koos lämmastikoksiidiga NO. Sageli käsitletakse neid ühiselt ja tähistatakse NOX . "NO2 on pruun lämmatava lõhnaga väga mürgine gaas, keemiliselt tugev oksüdeerija, mis kuulub kasvuhoonegaaside hulka "(Sepp 1994,lk. 4). Siiski
annaabi.ee 
