Finite verb phrases: a) Finite VPs can occur as the VP of independent clauses b) Finite VPs have tense contrast c) There is a person concord and number concord between the subject of a clause and the finite VP. d) Finite VPs contain, as their first or only word, a finite verb form which may be either an operator or a simple present or past form. DO-support is used in forming negative and interrogative constructions. e) Finite VPs have mood, which indicates the factual, nonfactual, or counterfactual status of the predication. - the indicative mood - the imperative mood - the subjunctive mood Non-finite verb phrases: The infinitive ((to) walk), the ing participle (walking), and the ed participle (walked) are the nonfinite forms of the verb. a) Nonfinite VPs do not occur as the VP of an independent clause. b) Nonfinite VPs have no tense or mood distinctions. c) Nonfinite VPs cannot occur in construction with a subject of a main clause. Simple and complex verb phrases:
teistmoodi. Tavakeeles kasutatakse siiski teadlikult ka olukordi, kus alus on väär. Nt: Kui põrsal oleks küüned, siis roniks ta puu otsa. Ema ütleb rüblikule: Kui sa hoiad särgi puhtana, siis saad sa kommi. Ta ei kavatsegi kommi anda, teades, et sellist vajadust ei tekigi. Selliste lausete analüüsiga tegelevad tänapäevased loogikad, klassikalise loogika alla need ei mahu. (Probleemi võite lähemalt uurida, kasutades otsinguks märksõna ,,counterfactual conditional", nt käsitletakse sealjuures olukordi, kus väär alus võib olla tõsi mingites võimalikes maailmades) Tingiv süllogism ehk hüpoteetiline süllogism (ik hypothetical syllogism) on süllogism, mille suurem eeldus on kindlasti tingiv väide ning väiksem eeldus võib olla tingiv väide. Püsimaks kooskõlas põhiõpikuga, kasutame enamasti terminit tingiv väide ning süllogismi kohta ütleme hüpoteetiline süllogism edasipidi siis, kui mõlemad eeldused on tingivad
d) Kontrafaktuaal. Tingivates lausetes eeldatakse, et kui alus on tõene, on tõene ka tagajärg. Kuid nende puhul pole siiski kindel, et alus ongi tõene. Tavakeeles kirjeldatakse siiski teadlikult ka olukordi, kus alus on väär. Nt ,,Kui põrsal oleks küüned, siis roniks ta puu otsa". Poliitik ütleb: ,,Kui opositsioon oleks võimul, siis oleks meie riigivõlg palju suurem." Tegemist on faktivastase konditsionaaliga ehk kontrafaktuaaliga (counterfactual conditional), mille puhul aluse väärus on presupositsioon. Kontrafaktuaale ei saa tõlkida implikatsiooniks ilma täiendava analüüsita. Kontrafaktuaalid on tänapäevases filosoofias olulised uurimis- ja vaidlusobjektid. Tegemist on oleks-lausetega. Näitelause 1 ,,Kui ma oleks katuselt alla hüpanud (A), siis oleks ma surma saanud (B)". Näitelause 2 ,,Kui ma oleks katuselt alla hüpanud (A), siis oleks Päike plahvatanud (C)".
3 d) Kontrafaktuaal. Tingivates lausetes eeldatakse, et kui alus on tõene, on tõene ka tagajärg. Kuid nende puhul pole siiski kindel, et alus ongi tõene. Tavakeeles kirjeldatakse siiski teadlikult ka olukordi, kus alus on väär. Nt „Kui põrsal oleks küüned, siis roniks ta puu otsa”. Poliitik ütleb: „Kui opositsioon oleks võimul, siis oleks meie riigivõlg palju suurem.” Tegemist on faktivastase konditsionaaliga ehk kontrafaktuaaliga (counterfactual conditional), mille puhul aluse väärus on presupositsioon. Kontrafaktuaale ei saa tõlkida implikatsiooniks ilma täiendava analüüsita. Kontrafaktuaalid on tänapäevases filosoofias olulised uurimis- ja vaidlusobjektid. Tegemist on oleks-lausetega. Näitelause 1 „Kui ma oleks katuselt alla hüpanud (A), siis oleks ma surma saanud (B)”. Näitelause 2 „Kui ma oleks katuselt alla hüpanud (A), siis oleks Päike plahvatanud (C)”.
ous with fever" and unaware of his audience even though there was one. Yet George meant the same thing by "Claudius murdered my father" each time. But Grice's analysis requires not only an audience but that the speaker have very specific intentions with respect to that audience, and this is implausible at least for the soliloquy and delirium cases. Grice (1969: section V) addresses the audienceless cases. He urges a solu- tion in terms of hypothetical or counterfactual audiences: in effect, a speaker should intend that, were anyone present and enjoying normal perceptual and other psychological conditions, that person would form the belief that P. Need I, as a speaker, intend this? Perhaps so, since when I speak even to myself I must assume that what I say would make sense to someone. On the other hand, further potential counterexamples come to mind. Suppose I grew up on a desert island, and somehow put together a language all by myself; yet
annaabi.ee 
