Umbes samal ajal toimus ka Calvini usuline pöördumine. Sedamaid pühendus ta teoloogia õppimisele. 1533. a oli ta seotud Pariisi ülikooli uue rektori Nicholas Cop' poolt peetud kergelt protestantliku kõnega. Calvin oli sunnitud linnast kiiresti lahkuma ja hiljem ka Prantsusmaalt, sest kuningas François I oli alustanud jõulist evangeelsetevastast karistusaktsiooni. Calvin asus elama Baselisse, et tegeleda uurimistöö ja kirjutamisega. Suveks 1535 valmis teos Institutio Christianae Religionis ("Ristiusu õpetus") esimese väljaande. 1536. aastal sattus ta kohaliku sõja tõttu Genfi. Genf oli osalt poliitilistel põhjustel võtnud vastu reformatsiooni. Calvinil oli plaanis sinna linna jääda küll vaid üheks ööks, kuid tema juurde tulnud Genfi reformaatorite juht Farel õhutas teda sinna jäämagi. Calvin teenis Genfis aastatel 1536-1538. Kuid tüli koguduse juhtimise üle tõi kaasa Calvini pagendamise; ta tõmbus tagasi Baselisse, et naasta oma õpingute juurde
B. 385). 1299. a. 7. I. kirjas, milles Bonifatius VIII kutsub enese ette Liivi ordumeistri kaebealusena, loeme, et ordu hirmuvalitsuse (tyrannidem) tõttu nende üle, kes uuesti ristiusku pöördusid (de novo ad fidem conversos), paljud, kes muidu oleksid soovinud usklikuks saada (ad fidem converti), sel põhjusel tagasi tõmbusid pöördumisest (U. B. 577). 18. III. 1299 räägib paavst Bonifatius VIII sellest, et paganate ristiusule vaenulik truudusetus (paganorum horrenda perfidia, statui Christianae religionis infesta) himustab segada usklikkude rahu ja on Taani kuninga ja tema vasallide vastu Eestimaal mitmel korral mässu tõstnud, tahtes hävitada vasalle, et paganate võimu laiutada. Et seda ei sünniks, teeb paavst Tartu ja Saaremaa piiskoppidele kohuseks vasalle kaitsta, et ristiusk jääks võitjaks (U. B. 581). Sama paavst tähendab oma kirjas 7. XII. 1300, et Tallinna piiskopkonnas on vastristitute kõrval ,,veel palju uskmatuid" (civitas et dioecesis ...
kodusõja. 1531. aasta oktoobris toimunud Kappeli lahingus said Zwinglit toetanud Zürichi väed maakantonitelt lüüa, Zwingli ise hukkus. See peatas mõneks ajaks reformatsiooniliikumise Sveitsis ning kindlustas osades kantonites katoliku usu püsimajäämise. Uue hoo reformatsioonile andis Pariisist protestantlike vaadete pärast Baselisse põgenenud Johann Calvin (prantsuspäraselt Jean Cauvin) (150964), kelle 1536. aastal avaldatud ,,Ristiusu õpetus" (Christianae religionis institutio) võttis ka ilmalikele arusaadavas keeles kokku kogu protestantliku dogmaatika, pannes aluse luterlusest märksa radikaalsemale kalvinismile. Kesksel kohal Calvini õpetuses oli tees jumalikust ettemääratusest ehk predestinatsioonist. Selle kohaselt on Jumal määranud ühed inimesed õndsaks saama, teised aga hukatusse. Kui katoliku kiriku arvates võis inimene oma käitumisega õndsaks saamisele kaasa aidata, siis Luther eitas inimese tahtevabadust kui vastuolu Jumala
a. Prantsusmaale. Ta elas kuningas Louis XIII pensionist Pariisi lähedal. Oma elu viimasel aastakümnel (1634-1644) oli ta Rootsi saadik Pariisis. Teaduslik pärand Grotius oli viljakas autor, kellelt üle 90 teose erinevatest valdkondadest. Tema rahvusvahelisele kuulsusele pani aluse vangistuses kirjutatud traktaat kristliku usu tõest pealkirjaga "Bewijs van de waren Godsdienst" (De Veritate Religionis Christianae), mis ilmus trükist 1627.a. ja tõlgiti kiiresti 13 keelde. Õigusteaduslike tööde käsitlemisel tuleb meeles pidada tema poliitilist tegevust. 1609.a. ilmunud teos "Mare Liberum", kus on põhjendatud merede vabaduse põhimõtet, oli otseselt ajendatud Madalmaade vastuseisust Hispaania-Portugali ühisriigi merenduspoliitikaga. Raamat on kirjutatud Hollandi Ida-India kompanii otsesel palvel. Grotiust peetakse traditsiooniliselt modernse rahvusvahelise õiguse rajajaks.
annaabi.ee 
