1.2.Sinisikk & Sinklased. Sinisikk elutseb sageli küttepuudes ja koorega ehituspuidus vanusega kuni 3 aastat langetamisest. Tema lennuavad on ovaalsed, suuruseks 34x510 mm. Vastsete käigud on põhiliselt koorealuses maltspuiduosas. Mardikas on 815 mm pikk, sinakat värvi, vastsed kuni 26 mm pikad ja nende toitumisel tekib graanuleid meenutav mitmevärviline puru. Ohtlik pigem puiduladudes (nii kütte- kui ehituspuidu), kuid ka hoonetes.Siklased (Cerambycidae) on putukate sugukond mardikaliste seltsist.Siklased torkavad silma eredate värvidega (kuid on ka tumedavärvilisi liike) ning pikkade tundlatega, mis on sageli kehast tunduvalt pikemad. Võrreldes jooksiklastega on siklased kohmakamad, kuna nende jalad on suuremad. Valmikud toituvad õietolmust, puumahlast või ei toitu üldse. Siklaste vastsed on sageli seotud seentega. Seeneniidistik tungib puidu sisemusse ning lagundab seda. Siklaste vastseid nimetatakse tõukudeks
Tallinn: 306 lk +16 värvitahvlit Miländer, G. 1978. Eesti siklaste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr. 74. Tartu Voolma, K., Õunap, H., Süda, I. 1997. Ürasklaste määraja (Coleoptera, Scolytidae). Tartu Haberman, H. 1968. Eesti jooksiklased. Tallinn Haberman, H. 1962. Hüpikpoilased. Tallinn Rubel, S. 1958. Eesti NSV naksurlaste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr. 38. Tartu Süda, I., Miländer, G, 1998. Eesti putukate levikuatlas. Distribution Maps of Estonian Insects 1. Siklased- Cerambycidae. Tartu Voolma, K., Õunap, H., Süda, I., 2000. Eesti putukate levikuatlas. Distribution Maps of Estonian Insects 2. Ürasklased Scolytidae. Tartu Klassikaliselt jaotatakse mardikalised kahte alamseltsi. I. Alamselts: Röövtoidulised Adephaga Sugukond jooksiklased Carabidae. Vastsed on aktiivselt liikuvad, röövtoidulised. Valmikud on pikkade jooksujalgadega, enamasti tumeda värvusega, haukamissuistega maismaal elavad mardikad. Esineb sooleväline seedimine. Kirevamad jooksiklased on
Peaaegu eranditult kaitsevad poilased ennast aga mahakukkumise abil. Ohu korral tõmbavad nad tundlad ja jalad keha alla (sellest ka poilaste nimetus!) ja pillavad ennast maha. (http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/poilased.htm) Poilastel on komme pikseilmaga ronida taime latva, avada tiivad ja lasta end siis tuulel ja tõusvatel õhuvooludel kanda kuhu tahes.( Maaleht,09.2007) Siklased Siklaste(Cerambycidae) keha on sale. Nad on eredavärvilised või tumedad. Eriti iseloomulikud on ebatavaliselt pikad kaardus tundlad. Võrreldes jooksiklastega on siklased kohmakamad, kuna nende jalad on suuremad. Valmikud toituvad õietolmust, puumahlast või ei toitu üldse. Sagedamini kohtab siklasi kesksuvel päiksepaistelistel päevadel õitel ja vartel ning mitmesugusel puitmaterjalil - puuvirnades ja kändudel. Paljud siklased on metsakahjurid.
ristvööti pruunidel kattetiibadel. Kahjustab peamiselt allajäänud mände, olles seega vähetähtis liik. Lendlus toimub suve esimesel poolel. Haue rajatakse mändide paksukoorelisele tüveosale. Emane mardikas muneb koores olevasse auku kuni paarkümmend muna . Tõugukäigud asetsevad kiirjalt ja on kuni 20 cm pikad. Tõugud nukkuvad puitu uuristatud hällides. Põlvkond on tõenäoliselt üheaastane. Tõrjeks on püünispuude langetamine kevadel ja koorimine kesksuvel. Siklased (Cerambycidae) on suured pikkade kaardus tundlatega mardikad, kelle valged lapikud tõugud elavad tugevasti nõrgestatud , kuivavate, kuivanud või erinevas kõdunemisastmes tüvede ja okste koore all või puidus, valmikuid võib aga kohata puutüvedel või õistaimedel. Eestis on neid 97 liiki. Kuigi mõned liigid esinevad kasvavatel puudel, mõned kahjustavad ka metsamaterjale, ei ole nende arvukus kõrge ja kahjustused suured. Suur- haavasikk (Saperda carcharias) elab
annaabi.ee 
