saada, kas on tegu protestantliku või katoliikliku tseremooniaga. Hiljem kaldus Elizabeth selgemalt protestantismi poole, sest see oli ka tema ametlik usutunnistus ning enamik kõrgaadlit toetas seda religiooni. Samas ei nimetanud ta end kunagi otseselt kirikupeaks, vaid tagasihoidlikumalt kiriku kõrgemaks juhiks. Usuelu teoreetiline pool teda väga ei huvitanud, pigem oli talle tähtis, et alamad oleks talle lojaalsed. Siiski hakati tema ajal üha tõusvas joones ,eriti William Cecili õhutusel,kes oli peaminister,taga kiusama ja hukkama katoliiklasi, eriti pärast seda, kui Inglismaa ja Hispaania vahel oli tõusnud lepitamatu vaen. Suur osa katoliiklasi ei tunnustanudki Elizabethi seadusliku valitsejana ning toetas hoopis Sotimaa viimast katoliiklikku valitsejat Mary Stuartit, kes oli Henry VIII õetütar. Kui Mary Sotimaal aga kukutati, põgenes too Inglismaale ning sai Elizabethi kaitsealuseks. Et tema ümber oli pidevalt
omandada. • Bacon nägi oma eluülesannet kolmes asjas: ta tahtis inimsoole tõe väljaselgitamise läbi head teha ning lootis tuua kasu oma kodumaale ning teha midagi oma kiriku heaks. Selleks vajas ta tähtsat riiklikku ametikohta. Püstitatud ülesannete täitmiseks olid tal ka eeldused: tal oli ettenägelik ja terav, kiire ja ometi ettevaatlik, mõtlik, metoodiline ja eelarvamustevaba mõistus. • 1580 taotles ta oma onu William Cecili (lord Burghley) kaudu mingit ametikohta õukonnas. • 1584 sai ta osava kõnemehena Dorseti krahvkonnas asuvast Melcombe'ist parlamendisaadikuks. Hoolimata hõimlussidemetest William Ceciliga oli tal raske saavutada poliitilist mõjuvõimu. • 1591 aastal tegutses ta krahvi konfidentsiaalse nõuandjana. Kui kuninganna Elizabeth 1593 aasta veebruaris kutsus kokku parlamendi, et arutada järjekordset papistide vandenõud, sai Bacon saadikukoha Middlesexi krahvkonnast.
Siiski leidus troonile ka teisi pretendente, kellest tõsiseltvõetavaim oli Arabella Stuart, Jamesi nõbu. Ent Elizabethi-aegne Inglismaa ülikkond pooldas Jamesi, kellest oli teada, et ta on küllaltki mõistlik ja kogemustega valitseja. Nii kuulutas kantsler Robert Cecil Jamesi Inglismaa kuningaks ning too asus koos suure saatjaskonnaga 1603. aasta suvel Londoni poole teele. Jamesi trooniletõus osutus üsnagi probleemituks, sest Cecili kildkond hoolitses selle eest, et poliitilised vastased mingitki võimalust ei saaks. Nii fabritseeriti süüasi Elizabethi- aegsele riigimehele ja maadeavastajale Walter Raleigh'le, keda peeti potentsiaalselt ohtlikuks. Raleigh oli aastatel 16041616 Toweris vangis, seejärel saadeti ta Lõuna-Ameerikasse kulda otsima. Et ta retk ebaõnnestus ning kuningale tundus ta endiselt ohtlik, siis hukati ta 1618. aastal
ajastu (Bruér 1998: 65), kogu senist tegevust tuleks käsitleda tema hinnangul ettevalmistava etapina. 51 Tuleb tunnistada, et see ettevalmistav etapp on, eriti kui võrrelda seda meil toimu- nuga, tõsiselt muljetavaldav. Uuel muusikastiilil ja sõnal jazz tundus mõjuvõimu olevat, sest 1922 muutis Nordiskt Boulevardbladet oma nimeks JAZZ. 52 Juba järgmisel, 1923. aastal hakkas ilmuma ajaleht Jazzgossen ja aasta hiljem pääses Radiobladet’i andmeil džäss esimest korda Cecili restorani lavalt eetrisse (Haavisto 2000: 24). J. Bruér märgib, et sõna jazz, nagu mõned aastad hiljem ka blues, oli moeväljend ja ei tähistanud Rootsis sugugi mitte ainult kindlat muusikastiili (Bruér 1998: 65). 53 Eeltoodud ülevaatest võib jääda mulje, et džässi areng Rootsis toimus ülisoodsates tingimustes ja täiesti takistusteta. Nii lihtne see siiski polnud – 1920. aastatel käis tõsine vaidlus džässi üle, Rootsi Muusikute Ühing (edaspidi
annaabi.ee 
