Sydney Opera House is widely regarded as one of the greatest architectural works of the 20th century. The Sydney Opera House became a UNESCO World Heritage Site on 28 June 2007. Designed by Danish architect Jørn Utzon. Planning began in the late 1940s, when Eugene Goossens lobbied for a suitable venue for large theatrical productions. The normal venue for such productions was not considered large enough. By 1954, Goossens succeeded in gaining the support of Joseph Cahill, who called for designs for a dedicated opera house. Joseph Cahill launched a design competition on 13 September 1955 and recieved 233 entries. The criteria specified a large hall seating 3,000 and a small hall for 1,200 people, each to be designed for different uses. The winner, announced in 1957, was Jørn Utzon, a Danish architect. Construction started 2 March 1959 and completed 1973. The Opera House was formally opened by Elizabeth II, Queen of Australia, on 20 October 1973
selle loomiseks või interpreteerimiseks olid vajalikud muusikainstrumendid, mille kõla tekkis või edastati tänu elektrile.Tänapäeval on elektroonilise muusika mõiste kasutusel nii süva- kui ka levimuusikas, hõlmates laia muusikastiilide valikut alates eksperimentaalsest süvamuusikast ja lõpetades elektroonilise tantsumuusikaga . 1897. aastal konstrueeris Thaddeus Cahill telharmooniumi ehk dünamofoni. Instrument töötas hammasrattageneraatori põhimõttel, kaalus 200 tonni ja oli kaubavaguni suurune. Cahill kasutas iga pooltooni jaoks hiiglaslikku auruga töötavat
miljardit) Eesmärk: Tõsta firma tulusid ning suurendada väärstust turul Juhtumit uurisid: Federal Bureau of Investigation ja the Securities and Exchange Commission LAHENDUS 2004. aastal mõisteti süüdi 8 endist tegevjuhti, 1 endine audiitor (väljast) ja 2 äripartnerit. Lisaks veel firma töötajaid, kes olid mingil määral seotud Stephen Gardner Douglas Powanda Matthew Gless Jeremy Crook Andrew V. Cahill, Jr. Berd J Rassam Larry Rodda Richard Nelson Ilse Cappel John Burnham Steven Spitzer Gary Lenz Peter O'Brien Michael Whitt Süüdistustest vabastati Dan Stulac (juhtis auditi tiimi Arthur Andersen-is) 2002 23.september kuulutati välja pankrott Firma üks osa müüdi BMC Software-ile rohkem kui 300 millioni dollari eest. Praegu müüakse Peregrine tooteid osana HP IT Management Software-ist
Elektrooniliste muusikainstrumentide lühiajalugu Peamiseks tekkepõhjuseks on elektroonika kui teadus- ja tööstusharu teke. Elektroonika tekkis 19. sajandi II poolel. Thaddeus Cahill – tellharmoonium (1897) Lev Termen – teremiin ehk eterofoon (1920) Maurice Martenot – martenot’ lained (1928) koosneb klaviatuurist ja ostsillaatorist Friedrich A Trautwein – trautoonium (1930) Robert Moog – leiutas süntesaatori (1967) Hilisromantism Seotud 19. sajandi romantiliste traditsioonidega Rohkete kromatismidega harmoonia Tugineti peamiselt Wagnerile Aitas kaasa ekspressionismi tekkele
Kõrgema võnkesagedusega osahelid vaibuvad tüüpiliselt kiiremini kui madala võnkesagedusega osahelid. Sünteesitud heli "kõlab õigesti", kui võetakse arvesse akustilise heli omadused nii võnkesageduse kui ka helitugevuse valdkonnas. Üks olulisemaid heli iseloomustavaid suurusi heli amplituudi kõvera mähisjoon. Heli tämbri muutmiseks kasutatakse süntesaatorites ADSR mähisjoone mudelit. Areng enne ja vahetult pärast II maailmasõda 1906 ehitas Thaddeus Cahill telharmooniumi. 1937.aastal leiutas Ivor Darreg mikrointervallilise "Elektroonilise klaviatuuroboe". 1937-1957 tegeles vene teadlane Jevgeni Murzin süntesaatoriga ANS, mida ehitati ainult üks eksemplar, mis asub praegu Lomonossovi nimelises Areng pärast II maailmasõda. Moodulsüntesaatorid 1940-ndate lõpus, 1950-ndate alguses ehitasid Hugh Le Caine, John Hanert, Raymond Scott, helilooja Percy Grainger koostöös Burnett Cross'iga ning teised suure hulga erinevaid automatiseeritud
avastas sellega esimese üksiku tooni ostsillaatori. "Muusikalises telegraafis" kasutati ostsillaatoritena terasvardaid. Elektromagnetiliste võnkumiste edastamiseks kasutati telefoniliine. Gray ehitas niisiis lihtsa valjuhääldi, millest kõigis järgnevates mudelites on säilinud põhimõtteline vibreeriva membraani süsteem, mille eesmärgiks on muuta ostsillaatori tekitatud magnetväli kuuldavaks heliks. 1906 ehitas Thaddeus Cahill telharmooniumi. 1937.aastal leiutas Ivor Darreg mikrointervallilise "Elektroonilise klaviatuuroboe" (Electronic Keyboard Oboe). 1937-1957 tegeles vene teadlane Jevgeni Murzin süntesaatoriga ANS, mida ehitati ainult üks eksemplar, mis asub praegu Lomonossovi nimelises Moskva Ülikoolis. Telharmonium, Thaddeus Cahill 1897 Trautonium, 1928 Areng pärast II maailmasõda. Moodulsüntesaatorid 1940-ndate lõpus, 1950-ndate alguses ehitasid Hugh Le Caine, John Hanert,
Selle abil oli võimalik heli visuaalne salvestamine, kuid mitte mahamängimine. 1878. aastal patenteeris Thomas A. Edison fonograafi(seade heli salvestamiseks ja 5 taasesitamiseks), milles kasutati sarnaselt Raymond Scotti seadmele silindreid. Kuigi üheaegselt kasutati ka silindreid, konstrueeris Emile Berliner 1887. aastal plaatfonograafi. 1897. aastal konstrueeris Thaddeus Cahill telharmooniumi ehk dünamofoni. Instrument töötas hammasrattageneraatori põhimõttel, kaalus 200 tonni ja oli kaubavaguni suurune. Cahill kasutas iga pooltooni jaoks hiiglaslikku auruga töötavat elektrigeneraatorit, mida ta kasutas siinusekujulise väljundpinge saamiseks. Suureks avastuseks, millel oli hiljem sügav mõju elektroonilise muusika arengule, oli Lee DeForesti 1906. aastal leiutatud trioodaudion . See oli esimene termiline ventiil või
annaabi.ee 
