Elektrontahhümeetrite areng läbi aja. Siim Nugis, Jaago Kajalainen, Mirko Oja Mõiste Tahhümeetria (kiirmõõtmine) on sisuliselt teodoliitmõõdistamise täiustatud variant, kus välitööde käigus mõõdetakse bussooliga magnetilised suunad ja niikaugusmõõturiga joonepikkused. Tahhümeetriline mõõdistamisviis hakkas levima 19. sajandi lõppkümnenditel. Elektrontahhümeetrite ajalugu Ringtahhümeeter, kordusteodoliit, (teodoliit tahhümeeter) Optiline kaugusmõõturi niitristik Ringbussool Vertikaalringi vesilood Kaugusmõõtelatt Elektrontahhümeetrite ajalugu Click to edit Master text styles Second level Third level
Elektrontahhüme etrite areng Sisukord • Mõiste • Ajalugu • Tänapäev Elektrontahhümeeter • Tahhümeetria on sisuliselt teodoliitmõõdistamise täiustatud variant, kus välitööde käigus mõõdetakse bussooliga magnetilised suunad ja niitkaugusmõõturiga joonepikkused, aga maaplaan koostatakse kameraaltingimustes. Ajalugu Tahhümeetrite areng jaguneb järgnevate osadena: • Ringtahhümeeter • Reduktsioontahhümeeter • Diagrammtahhümeeter • Autoreduktsioontahhümeeter • Elektrontahhümeeter Ajalugu • Tahhümeetriline mõõdistamisviis hakkas levima 19. sajandi lõppkümnenditel. • Esialgne, nn ringtahhümeeter oli sisuliselt
.......................................................................................... 4 Joonis 3 Diagrammtahhümeeter Hammer-Fennel..................................................................................... 5 Joonis 4 - Autoreduktsioontahhümeeter Dahlta ..................................................................................... 6 1 MÕISTE Tahhümeetria (kiirmõõtmine) on sisuliselt teodoliitmõõdistamise täiustatud variant, kus välitööde käigus mõõdetakse bussooliga magnetilised suunad ja niikaugusmõõturiga joonepikkused, aga maaplaan koostatakse kameraaltingimustes. Tahhümeetriline mõõdistamisviis hakkas levima 19. sajandi lõppkümnenditel.[1] 2 TAHHÜMEETRITE AJALUGU Esialgne, nn ringtahhümeeter oli sisuliselt kordusteodoliit (teodoliit-tahhümeeter), mille optikasüsteemi (okulaartasapinda) paigaldati optilise kaugusmõõturi niitristik, lisati ringbussool ja vertikaalringi
Maapinna punktide kujutamise lihtsaim viis on kujutada neid ühel horisontaaltasapinnal. Selleks projekteeritakse maapinna punktid vertikaaljoonte järgi ühele horisontaaltasapinnale. Kõik vertikaaljooned peavad olema risti horisontaaltasapinnaga ja olema paralleelsed- so ortogonaalprojektsioon Horisontaalnurk- so. kahetahuline nurk läbi nurga haarade pandud vertikaaltasandite vahel. Mõõdetakse plaanil malliga, maastikul teodoliidiga, tahhümeetriga, bussooliga,goniomeetriga. Kaldenurk on kaldsuuna AB (AC) ja horisontaaltasandi vaheline vertikaalne nurk. Mõõdetakse tahhümeetriga, eklimeetriga. Komparaator- so. mõõteseade lindi pikkuse (l) võrdlemiseks etaloniga. Komparaatorid Väänas- Vääna Metroloogiakeskuses. Laius B on nurk, mis moodustub antud punkti läbiva loodijoone, täpsemini ellipsoidi normaali ja ekvaatori tasapinna vahel. Pikkus L on nurk, mis moodustub antud punkti läbiva meridiaani tasapinna ja algmeridiaani
kõrgused. Ortogonaalproj mingi lähtepunkti ümbruses tuleb asendada maakera kumerpind horisontaalse tasandiga. Sellele projekteeruvad kõik vahelduvad punktid ja reljeefi elemendid. Horisontaalproj suhtarv, mis iseloomustab maapinna mõttelise osa kõrguse ja pikkuse suhtes. Horisontaalnurka on vaja teada geodeetiliste ja maastikupunktide plaanilise asendi määramisel. Neid mõõdetakse plaanil malliga, maastikul aga teodoliidi/bussooliga. Vertikaalnurk on maastiku kaldejoone ja horisontaaljoone vaheline nurk. Geodeetiliseks võrguks nim maastikul kindlustatud ja ühtses koordinaatide süsteemis olevat geodeetiliste punktide kogumit, millest lähtutakse geodeetilistel ja topograafilistel mõõdistamistel. Liigid: *Plaaniline geodeetiline võrk punktide asend on määratud geograafiliste ja ristkoordinaatidega, kõrguselise võrgu
Est võrk. Neist kantakse kaardi pinnale erivärvidega üks või kaks, ja teised kaks kantakse ainult kaardi raamile. Maastikujoone orienteerimine võib toimuda tõelise-, magnetiliseasimuudi või direktsiooninurga järgi. Tõelist asimuuti saab looduses määrata vaid astronoomiliste vaatluste abil ja max täpsuseg 0,5''. Magnetilist asimuuti loetakse magnetilisest meridiaanist ja välitingimustes saab seda määrata bussooliga täpsusega 12'. Magnetilise meridiaani hälvet tõelisest meridiaanist nim deklinatsiooniks ehk käändeks. Deklinatsioon on muutuv suurus, aastane muutus ulatub 8'-ni ja ööpäevane kuni 15'-ni. Magnettormide puhul võib see hälve ulatuda mitme kraadini. Direktsiooninurgaks nim joone suuna ja ristkoordinaatide võrgu joone põhja suuna vahelist nurka. See on tavaliselt aluseks ja maastikul saab direktsiooninurga suuruse määrata kahe geodeetilise võrgu punkti abil.
annaabi.ee 
