Ivan Bunini novellid Bunin on tuntud eelkõige armastusnovellide autorina. Bunini loomingus on arnastus kui surmav haigus, millest pole pääsu. Kui muidu kirjutatakse vene kirjanduses armastusest hiilival moel, siis Bunini armastusnovellid on aga erootilised ja meelelised. Oluline temaatika on ka lapsed ja naiste saatus. Bunini naised on kas siirad ja lapselikult rikkumata või küpsed, elukogenud ning eneseteadlikud. Lapsed on sageli kannatajateks vanemate vigade pärast. Novellidest tuleb ilmsiks ka Bunini suhtumine madalamasse klassi. Bunin leiab, et kõrgemal positsioonil inimesed kasutavad madalamal positsioonil olevaid inimesi sageli ära. Ta ütleb, et inimene on oma hädades ise süüdi, ent sellegipoolest näitab ta välja ka oma kurbust nende suhtes.
Bunini nelja novelli kokkuvõtted Stjopa Noor kaupmees, Krassilstsikov, sõitis ühel õhtul Tserni. Õhtu oli tormine, kõikjal äike ning paduvihm. Tee oli väga mudane ning halvasti nähtav, nii et mees pidi vankriga mööda maanteed sõitma, sest selle kõrval polnud see enam võimalik. Varsti ilmus nähtavale tuttav, vanale leskmehele linnakodanik Proninile kuuluv sissesõiduhoov. Ta keeras sinna sisse, kuna hobune oli väga väsinud ning pikk maa oli veel minna. Kedagi ei paistnud seal olevat ning ta läks sisse, sest uks oli paokil. Järsku libistas ennast lavatsilt alla peremehe tütar Stjopa, kes oli algul kartnud, et vargad tulevad, kuid nähes tuttavat meest, tuli peidust välja. Noormees üritas talle läheneda ning tüdruk ei puigelnud vastu, kuigi algul kartis ning tõi ettekäände, et isa tuleb koju. Hiljem lamasid need kaks noort voodil: Stjopa kägaras ning nuttes ja Krassilstsikov rahulolevalt ning pabeross käes....
1940 jäi ta küll ametisse, kuid 1944 lahkus siiski Rootsi. Seal avaldas ta emigratsioonikogu ,,Tuli ja tuul". Mälestus ja igatsus luules meenutab nooruspõlve Tartut ja sealset helgust. Pilkab nõukogude võimu, kujutab kodumaa kaotuse traagikat, pagulaseks olemist. Teemaks sõjaaeg ja võimu vahetumine. Seal koostas ta Eesti kirjanduslugu. Suri 1956. Suits oli oma loomingu suhtes väga nõudlik, seega ei ole seda kuigi palju. Pilet 6: Ivan Bunini elu ja looming Ivan Bunin elas 1870 1953. Ta on päritolult aadlik, aga suguvõsa oli Poolast. Palju vanemaid vendi, üks noorem õde. Kooku oli 9 last, elama jäi 4. Sai vastavalt seisusele hea hariduse. Oli ka väga musikaalne ning kunstiandega, soovis saada hoopis kunstnikuks. 11. aastaselt läks gümnaasiumi, aga jättis selle pooleli. Teda õpetas kodus hoopis vanem vend, kes annab talle kõigis ainetes mitmekülgse hariduse. Gümnaasiumieksamid sooritab Bunin eksternina.
Karin jooksis talle järele, aga jookseb trammi ette ning saab surma. Tal on loll vajadus saada teada, kui väga medes teda armastab. Viies köide on kokkuvõttev osa, Indrek läheb tagasi maale hingerahu otsima, Andres ja Pearu on vanad. Elab sauna-Madise juurde ... ühesõnaga mida iganes onju. Esimene osa autobiograafia, Tammsaare enda vanemad ja naabrid, aga mitte päris täpsel. Alates teisest tuleb süütunde motiiv, kirikuga. Elu lugu muudab ka Indreku elukäiku. Pilet XXI · Bunini elu ja looming, paari novelli analüüs · Hesse, ühe teose analüüs Pilet XXII · Tammsaare elu ja looming, ,,Juudit" Sündis 30. jaanuaril Järvamaal Albu vallas Põhja-Tammsaare talus. Isa nimi oli Peeter Hansen. Seal sood ja rabad, teine talu veel Lõuna-Tammsaarel, kus elas J. Sickenberg (Pearu prototüüp. Vanemad olid religioossed, seal loeti raamatuid ja ajalehti. Naabriga kohtuprotsessid sookraavide pärast, kogu aeg tülis.
annaabi.ee 
