ajal lähenetakse sõdade õpetamisele suuresti just reaalpoliitiliselt (tuuakse välja osapoolte kaotused numbrites jne). Inimlik pool ja tsiviilisikute kannatused jäävad nii mõnelgi korral tahaplaanile – õppekava soosib pigem konflikti olemuse mõistmise õpetamist ja selle tagajärgede mõistmist. Suureks abiks oleks just lähiajaloo konfliktikollete lahkamine – näiteks Rwanda 1994. aasta genotsiid, mis just oma brutaalsuse ja lokaalsuse tõttu on kurb näide sellest, mil määral erinevad etnilised grupid ühes riigis võivad vaenujalale sattuda. Lisaks oleks kasulik pöörata tähelepanu ka abistavale faktorile – mil määral riigid on püüdnud teisi abistada ning mida saab tavakodanik teha. Näiteks sobiks Eesti toetus Gruusiale 2008. aastal. Eesti Punase Risti kodulehel väljatoodud õppematerjalid on väga asjalikud just metoodilise lähenemise poole pealt
suurele(, kuid tänapäeva mõistes siiski väikesele) kodanike kihile tekkida demokraatia, kus oli õigus riiki valitseda kõigil rohkem kui 20-aastastel kodanikel. Sparta oli aga lausa sunnitud kindlale diktatuurile. Toodi ohvriks spartalaste mugavus, et treenida üliosavaid sõdureid, kes juba alates 7. eluaastast barakkidesse võitlust õppima läksid. Neile anti raudne kasvatus. Spartalane oli väärikas, kuid puudusega harjunud ning kõrgesti distsiplineeritud. Loodi tugevuse, brutaalsuse ja halastamatuse reputatsioon, nii et ükski linnriik neid rünnata ei julgenud. Totalitaarses Spartas keskenduti lahingukunsti, eriti inimese kehalise võimekuse täiusele, mis jättis vähe ruumi muude eluvaldkondade viljelemisele. See aeglustas Sparta vaimset arengut, samas aga kaitstes riiki agressorite eest. Demokraatlikus Ateenas mõteldi aga rohkem kodanike mugavuse ja kultuuri arengu peale ning seda isegi sõja ajal, mis neile siis sugugi kasuks ei tulnud
arvele, vaid rea psühholoogiliste omaduste arvele. Normannid moodustasid üsna tillukese saare suures meres, mis haaras Lombardiat, Kreekat ja moslemite alasid, kuid neil oli vaimuomadusi, mis andsid neile eelise. Kõigepealt nende tarmukus (strenuitas). Olles toimekad ja tublid, olid normannid samas ka kartmatu meelega. Normannid paistsid silma ka sõjalise vapruse poolest. ,,uus rahvas" muutis sõjapidamise reegleid ja väljavaateid. Selle muutuse üheks osaks oli pööre suurema julmuse, brutaalsuse ja verejanulisuse poole, sest metsikus moodustas vapruse ja mehisuse kujutelmades olulise tahu. Ja seda barbaarset imidzit kultiveeriti hoolikalt. Normannid olid igast küljest sisse piiratud vaenlastest, keda leidust neist enestest palju arvukamalt, võis tasakaalu alal hoida vaid oma metsikuse kuulsuse levitamisega._ terrori eesmärgiks oli vara ja võim. * Vaprus, visadus, brutaalsus ja saamahimu see oligi faustlik keedus, millest vallutaja koosnes.
Juba enne 1947. aasta lõppu algasid lahingud, 23 millega juudid püüdsid vallutada neile lubatud alasid. Ka araablaste linnades esines rahutusi. Inglased lahkusid lavalt 1948. aastal. (Calvocorezzi 2009, 387) 1948. aastal toimunud vägivallapuhangutes olid Sionistid oluliselt paremini organiseeritud kui araablased, kellel tegelikult puudus ühtne juhtimine. Sellegipoolest paistsid mõlemad osapooled silma erilise brutaalsuse poolest just tsiviilelanikkonna suhtes. (Harms 2008, 98.) Sellel, et 1948. aastal olid agressoriteks araablased, ei ole mingit tähtsust, kui välja arvata asjaolu, et araablased ise seda süüdistust kibedalt tõrjuvad. Mõlemad pooled olid vajadusel valmis sõdima. Juutide ettevalmistused olid ootuspäraselt paremini organiseeritud, efektiivsemad ning ka pikaajalisemad kui araablastel. Edgar O'Ballance kirjutab oma poolametlikus 1948. aasta sõja ajaloos ,,The
annaabi.ee 
