linaleokive. Järve põhi on sügavamal mudane. Umbjärv, mis kunagi varem on olnud kraavi kaudu ühenduses kinnikasvava Viinakoja järvega teispool maanteed. Nähtavasti esineb järves allikaid. Vesi on väga tugevasti kihistunud. 1972. a. juulis oli vee pinna- ja põhjakihi temperatuuri vahe 18,7 kraadi. Juba 2-3 m sügavuses kadus veest hapnik Holstre järves oli 1950. aastail võrdlemisi rohkesti jõevähki. Vähid olid nakatatud Ida- ja Lõuna-Eestis väga haruldase koorikuparasiidiga Branchiobdella parasita. Holstre järv olevat üsna hea kalajärv, kus leidub ahvenat, särge, haugi, latikat, kiiska ja kokre. Olevat saadud isegi 8 kg raskune latikas. Linajärv! Mustjärvest kirdes asub 1,7 ha suurune Linajärv. Olemasolevail andmeil on Linajärv Viljandi maakonnas kõige sügavam (16,7 m); sügavaim koht on lähemal põhjakaldale. Ta on looduslikult ilus, kõrgete künklike järsult tõusvate kallastega ja kõikjal liivase kaldavöötmega. Kalda ääres on
vee viimisel teise, sh. kuivatamata püügivahendite kasutamisel. Ilma ise haigusesse nakatumata, on vähikatku kandjaks ameerika päritolu võõrvähiliigid. Järvekülg (1958) järgi on Eesti oludes suur patogeensus lapihaigusel ja see tekitab vähimajandusele suurt kahju. Jõevähi looduslikele populatsioonidele vähemohtlik on portselanhaigus. Otsest kahjulikku mõju ei avalda vähkide koorikul parasiteerivad vähikaanid (Branchiobdella sp.). Täpselt on määratlemata endoparasiit Psorospermium haeckeli toime vähile. Haiguste ja parasiitide esinemisele ja nende fikseerimisele tuleb igal juhul tähelepanu pöörata. Jõevähi varusid kahjustavad vähivaenlased, kellest ohtlikumad on mink ja saarmas. Veel toituvad vähist kalad (eeskätt angerjas), röövtoidulised putukad (ujurid ja kiilivastsed) ning ka linnud. Jõevähi elupaikadele mõjuvad negatiivselt keskkonnasäästmatud maaparandustööd, mis
peakraavi jõevähkidest (Jaanus Tuusti avaldamata andmed). Senini teadaolev haigusetõrje seisneb püünistesse sattunud haigete vähkide hävitamises, ennetava abinõuna soovitatakse püügivahendid desinfitseerida ja rangelt kontrollida ümberasustatavaid vähke. Haigust aitab piirata ka intensiivne vähipüük tugevalt nakatunud piirkondades, et vähendada asustustihedust[1, 2]. 7.3.4 Parasiidid Jõevähkidel on leitud parasiteerimas rohkesti väheharjasusse perekonnast Branchiobdella, neid nimetatakse ka vähikaanideks. Et vähikaanid arenevad vähi koorikule või tema lõpustele kinnitunult, siis võib neid leida siin mitmes arengustaadiumis. Eestis on leitud jõevähil kolme liiki vähikaane: Branchiobdella astaci, B. pentodonta ja B. parasita. Neist kõige ohtlikum on esimene, kes parasiteerib vähi lõpustel. Kui neid on väga palju, siis põhjustavad nad lõpuste kärbumise ja ulatusliku kahjustuse korral ka vähi surma. See
heringianus) jõgedes ja allikais. Taliliimukas (Lamprodrilus isoporus) Peipsis. Kärssliimukas (Rhynchelmis spp.). vähikaanlased (Branchiobdellidae): ehitus: Väliselt kaanide moodi: ilma harjasteta, kahe iminapaga. Sees on ehtne tsöloom, suguelundid väheharjasusside moodi, ning lõugu on kaks (ülemine ja alumine), mitte kolm nagu kaanidel. Eluviis: elavad jõevähkidel. Näited: Eestis kolm liiki: suur-vähikaan (Branchiobdella parasita) ja väike-vähikaan (B. pentodonta) vähi koorikul, ning lõpuse-vähikaan (B. astaci) lõpuskoopas. 31. Kaanid (Hirudinea): põhirühmad, ehitus, eluviis, näiteid Eestist. Ehitus: Iminapad ees ja taga. Harjaseid pole. Tsöloom peaaegu üleni parenhüümi täis, selles tühikuid (lakuune). Kehapind peenelt rõngaline, tegelikku lülistust ei näe. Silmad. Suus kas kärss või kolm kitiinset lõuga. Suguavad paaritud.
annaabi.ee 
