Hedda üllatavalt avameelne, kuigi muidu räägib pea kõigile erinevat juttu - silmakirjalik. Ütleb Brackile, et kohe kuidagi ei taha last saada ja et elu Tesmaniga tüütab teda, samuti tolle tädi. Tegelikult seda esimest välja ei ütle, kogu tekst tuleb vihjamisi. Samal õhtul tuleb Eilert sinna, oma väärtusliku uue käsikirjaga, et sellest Tesmanile natuke ette lugeda. Kõik teesklevad ta sõpru, nagu polekski halvasti taga rääkinud. Lähevad kolmekesi (Brack, Jorgen, Eilert) Bracki juurde peole ja on terve öö ära. Sama aja veedab Hedda koos Theaga. Too on üleromantiline, muretsev, liignaiselik ja nõrk. Otsustanud oma mehe maha jätta, uhke Eilerti uue raamatu peale, sest see praktiliselt kooos kirjutatud. Teel Bracki juurest koju kaotab Eilert oma käsikirja - on hullumoodi purjus jälle. Tesman korjab selle üles, aga kohe tagasi ei anna, viib koju selle ja näitab ka Heddale, tunnistades et on natuke kade Eilerti peale selle pärast.
pimeduse sinakas taevas, mille tumedust võimendavad ka sünged, peaaegu matuselaadsed helid. Omavahel võitlevad ka punakad ning lillakad toonid. Punakaid toone ilmestavad põrandal olevad kuivanud puulehed, mis võivad olla kui metafoor lähenevale lõpule või millegi närbumisele. Lillasid toone on näha juhul, kui laval toimub midagi pingelist või räägib keegi halvaendeline tegelane. Näiteks ennustab lilla valgusvihk assessor Bracki lavale tulekut. Brack tundub vaatajale juba alguses veidi libekeelse tegelasena, kuid lõpus selgub, et tegemist on täieliku manipulaatori ning üldiselt ebameeldiva inimesega. Temaga kaasas käiv kurjakuulutav muusika ning lilla valgus olid selle ennustajateks. Olenevalt olukorrast, inimesest ning emotsioonidest valitsevad laval vaheldumisi erinevad ning omavahel kontrastsed auditiivsed ning visuaalsed elemendid. Neid elemente teadlikult jälgimata ei saa
kõrgele tõmmatud viigipükstega ja lõpetades kirju kikilipsuga. Mõlemad olid kõhnad, kammitud ja silutud soengute ning prillidega (Reinokil olid prillid küll vähem aega). Tesman oli pühendunud oma erialale ning pööras rohkem tähelepanu raamatutele kui oma naisele, kuigi proovis talle alandlikult meeldida. Ka noored näitlejad suutsid edasi anda nii seda, kui ka asjaolu, et tegelane ei saanud sageli aru, et temaga manipuleeritakse. Kohtunik Bracki mängisid Kait Kall ja Siim Sups, viimane veidi rohkem. Kall kandis habet, pikka nahkmantlit ja oli tumedais rõivais, Sups kandis heledaid teksaseid ja valget liibuvat särki. Mõlemad tõid oma näitlemisega hästi välja oma tegelase salakavala, võimuka ja ülbe pahapoisiliku oleku. See avaldus näiteks selles, et regulaarselt Tesmanite maja külastades tõid mõlemad alati kaasa kingitusi, üks palme, teine barbie'sid. Ka Brackile meeldis Hedda, ta lõi naisele pidevalt külge ning
Kolinud uude majja, külastab neid Thea Elvsted, kes on armunud Eilert Lovborgi. Tunne on vastastikune. Nad on on koos kirjutanud eduka raamatu ning teise raamatu käsikiri on samuti valmis. Läheb mööda natuke aega ning noorpaari külastab kirjanik ise. Kunagine alkohoolik on jälle jalad alla saanud ning Jorgen Tesman tunneb mingisugust kadedust. Lovborg soovib vanale sõbrale ette lugeda oma uut käsikirja, kuid juhtub nii, et nad lähevad hoopis Bracki juurde peole. Seal kaotab mees kontrolli, joob ennast purju ning teel koju kaotab käsikirja. Tesman leiab selle ülesse ning viib Heddale, kes selle ära põletab. Enne seda on tal külas käinud Lovborg isiklikult, kellele ta andis ühe oma püstoli. Eilert sureb, keegi ei tea, kas ta tapeti või lasi ta ennast ise maha. Assessor teab, et surm toimus Hedda püstoli läbi. Naine ei talu mõtet, et keegi omab võimu tema üle, haarab püstoli ning laseb ka ennast maha. 2
annaabi.ee 
