Luulekogu analüüs 1. Heiti Talvik „Palavik“ 2. a) Valisin valikkogust „Mu südamelt murti pitsat“ kogu pealkirjaga „Palavik“. Mulle tundus, et luulekogu üldine meeleolu on pisut sünge, ängi täis ja rusuv. Autor kasutab palju irooniat ning võllahuumorit. b) „Paaria“ „Blasfeemiline ballaad“ Must jäänud vaid kõle kompleks Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust, Luuvaludes puusi ja reisi, su kitsas redel viipab otse taeva! Mis edasi elab vaid seks, „Eleegia“ Et vihata ennast ja teisi Mu süda meeltekoldes tuhastub „Ahastus“ Ning aju söestub nikotiini vingus Kui karidele paisat laevakere
tegi lugemise väga huvitavaks. Mulle meeldib, kuidas ta ei karda kirjeldada pahelist või teistsugust elu, mis ei ole nii lihtne ja lilleline. See näitab, et ta oli väga julge, et midagi sellist avaldada ja ka läbi kogeda. Kõige rohkem meeldis mulle XXXIX luuletus, sest seal on kasutatud surmamotiivi. See annab väga sügavalt mõista, et kellelgi pole võimalik surma eest põgeneda. Ilmselt võlus mind luuletuse lihtsus ja selgus, kuid samas selle mõtte sügavus. 4. a) Blasfeemiline tähendab pühadust teotav. See pealkiri sobib teosele, sest annab mõista, et kõik inimesed on surma ees võrdsed ning keegi ei saa selle eest põgeneda, ei aita ka vagadus või jumala poole palvetamine. Usk nõuab ju inimestelt vagadust ja sobilikku ja lihtsalt eluviisi, ning kui sa oled jumala sõna järgi toiminud, peaksid paradiisi pääsema. Heiti Talvik ja surmatantsu motiiv lükkab kõigi usklike lootused ümber ja selgitab, et keegi ei ela igavesti.
kammitsenud pingetest. Takistus, mis seejuures ületatakse, võib olla nii välimine kui sisemine. Kirjeldatu kujutab endast tervet protsessi, mida Freud on nimetanud naljatööd (Witzarbeit; vrd unetöö Traumarbeit), mille käigus transformeeritakse neid varjatud püüdlusi. Freud eraldab naljade tehnika ja tendentsi. Nali võib oma tendentsilt ehk funktsioonilt ja rõhuasetuselt olla obstsöönne, agressiivne (vaenulik), küüniline (kriitiline või blasfeemiline) või skeptiline (Freud 1958: 9394). Siinkohal veidi lühendatult juudianekdoot, mida Freud nimetab sügavalt, pessimistlikult küüniliseks, ning tema kommentaar sellele. Kõva kuulmisega mees konsulteerib arstiga, kes paneb talle diagnoosi: mees joob liiga palju viina ning on sellepärast kurt. Arst soovitab tal vähem juua ning mees võtabki teda kuulda. Mõne aja pärast kohtab arst meest tänaval ning küsib valjusti, kuidas tal läheb
ning seejärel vaid luuletusi perioodikas. 1945. aastal, teise Nõukogude okupatsiooni algul Talvik arreteeriti ning suri väljasaadetuna Siberis Tjumeni oblastis. Esikkogu ,,Palavik" sünnitas vastukaja, saavutas isegi menu, kuid selle põhjuseks polnud enamasti Talviku luule keskse sõnumi mõistmine, vaid luuletuse väline ilmekus. Dekadentlikult haiglased ja boheemlikult joobunud-hõngulised nägemused( ,,Paaria", ,,Oli sügis" jt), surmagi üle nalja viskav võllahuumor(,,Don Ramon", ,,Blasfeemiline ballad") mõjusid provotseerialt nagu omal ajal siurulaste rünnakud väikekodanlusele. Epateerivate värsside varju jäid tõsises toonis luuletused(,,Meile üksikuile", ,,Tõde") ning ka haiglusmotiivide sügavamad tagamaad. ,,Palavikku" ongi paremini mõistetud hiljem, teisuguses võtmes ,, Kohtupäeva" ja Talviku viimaste luuletuste taustal. Nii lihtsalt said valla mu meeled ja Kiusaja lahkus mu leest. Said ribidest kandlekeeled, mis ootamas Mängumeest. (,,Vabanemine")
jälkust. Talvik kaasas oma palavikuluulesse ka ekspressionistlikke kujundeid, mis annavad lugejale edasi eluängi, mille põhjuseks on oma võimetuse ja inimliku piiratuse tunnetamine. Kõik suur ja tähtis jääb inimesele kättesaamatuks. Sellele on iseloomulikud ka luuletuste pealkirjad. Näiteks ,,Pohmeluslikke mõlgutusi", ,,Laip rannal", ,,Paaria", ,,Taud", ,,Rabas", ,,Ikalduse aasta", ,,Pohmelus", ,,Blasfeemiline ballaad" ja ,,Üle haudade". Need mõjuvad rusuvalt, meeleheitliku appikarjena, mis on rõhuv ja täis ängi, ilma vähimagi lootuseta [2]. 3. Hilisem looming ,,Kohtupäev" Heiti Talviku teine luulekogu kannab nime ,,Kohtupäev". See anti välja 1937. aastal. Tema esimene teos peegeldas kaost ja selginemist üksikinimeses. Sama teeb ka teine, kuid üldisemalt, oma aja, ühiskonna, maailma ulatuses ning suurema sisemise küpsuse ja tasakaalukusega