vesinik (H) 70 kg kohta u. 7 kg Moodustab suhteliselt nõrku moodustab vesiniksidemeid vesiniksidemeid hapniku ja endast lämmastiku aatomitega. Ühendite elektronegatiivsemate energeetiline väärtus seondub H- ainetega (O, N, Ci, Br) ga. Mida rohkem on biomolekulis struktuurne funktsioon vesiniku aatomeid, seda kõrgem on (kõrgemat järku struktuuride ühendi energeetiline väärtus st. nukleiinhapped, valgud, seda enam energiat vabaneb selle polüsahhariidid, ühendi oksüdatsioonil. Sellepärast stabiliseerijad) on nt
SÜSINIK INIMORGANISMIS: o 15 kg (70kg in) o Kaaluliselt 18% o 4 kovalentset sidet o Sidemed on ensümaatiliselt lõhutavad o Üksik-, kaksik – ja kolmiksidemed VESINIK Kõige levinum element universumis Moodustub ühe sideme Kõige lihtsama ehitusega Inimorganismis: o 7kg o Kaaluliselt 10% o Vesiniksidemed biomolekulis o Iga süsiniku küljes on vesinik HAPNIK Toodavad taimed Hingatakse seda sisse Kui hapnikku pole, siis sureb organism ära. Miks? Sest me ei saa energiat enam toidust kätte ilma hapnikuta LÄMMASTIK Aminohapetes, nukleiinhapetes, heterotsüklilistes lämmastikuühendites Biomolekulides süsinikuskelett täiendav, mitmekesistav ja reaktsioonivõimet tõstev element Saab jälle toidust, kuid ka toidulisanditest FOSFOR
Kaks põhirolli: 2 Keemilised elemendid ja anorgaanilised ühendid organismides Moodustada H-sidemeid H ja temast elektronegatiivsema elemendi vahel (biosüsteemides H-O, H-N , HCl, HBr). Nad on biomolekulide kõrgemat järku struktuuride stabiliseerijad (nukleiinhapped, valgud, polüsahhariidid). Ühendite energeetiline väärtus seondub H-ga (mida rohkem on biomolekulis H aatomeid, seda kõrgem on selle ühendi energeetiline väärtus). Sellepärast on nt lipiidid energiarikkamad kui süsivesikud. C,O,H kuuluvad kõikide biomolekulide koostsesse. N (lämmastik) - on põhiliselt aminohapetes, nukleiinhapetes ja heterotsüklilistes lämmastiku-ühendites. Ta on süsinikskeleti täiendav, tugevdav ja mitmekesistav element. Kui tsüklilistes ühendites C asendub N-ga, siis selle ühendi aromaatsus säilub. See on näha lämmastikaluste puhul.
Populatsioon – ühe liigi isendid teatud territooriumil Ökosüsteemi moodustavad ühel territooriumil elavad organismid koos eluta loodusega. Keemilised elemendid ja anorgaanilised ühendid organismides: Elus ja eluta ei erine mitte elemendid, vaid kontsentratsioon Elusorganismide funktsioneerimiseks on hädavajalikud 27 elementi, need on bioelemendid Elu Keemia Keemilised elemendid biomolekulis : O – oksüdeerija, osaleb oksüdatsiooni protsessis N – nukleiin – ja aminohapetes, pärilikkus S – pärilikkus, aminohapped H – vesiniksidemed, ainete stabiliseerija P – energia allikas OLULISI IOONE Na+, K+, Cl- – osmootse rõhu säilitamine rakkudes; Na ja K olulised närvirakkude töös. Ca+ - luude koostises, närviülekande vahendaja lihasrakkude ja närvirakkude vahel, oluline vee hulga reguleerimises.
lihtne Elu eeldus vesi on vedelas olekus, klaster palju veeosakesi koos PÕHIBIOELEMENDID!!! EKSAMIS KINDLAT H,c,o,n,p,s Põhibioelementidest on üles ehitatud biomolekulid (valgud, lipiidid, rasvad) C- kõik elusorganismid on üles ehitatud süsiniku baasil (saame toidust) Taim fotosünteesib omale ained, inimesed saavad toidust ained kätte. Taime fotosünteesimine läbi õhulõhe saab taim CO2 raku sisse ja väljutab O2 H Iga süsiniku küljes on ka vesinik Esineb igas biomolekulis O Toodavad taimed, tekib fotosünteesi käigus Hapnikku on vaja igalpool, hingame sisse Hapnikku on vaja energia saamise eesmärgil (ATP süntees) Ilma happnikuta ei saa me toidust energiat kätte saada. N aminohapetes, nukleiinhapetes ... Biomolekulides süsinikuskeletti täiendav Maailmas on 20 aminohapet P osaleb ATP sünteesil Fosfolipiidides Rakumembraanid on tehtud fosfolipiididest S naha, juuste ja küünte valkudes Aminohapete, vitamiinide koostises
Organism reguleerib nende taset antioksüdantidega (vitamiin E & K). H (vesinik) - tähtsus seisneb vesiniksidemete tekkes ja võimaldamises. Kaks põhirolli: Moodustada H-sidemeid H ja temast elektronegatiivsema elemendi vahel (biosüsteemides H-O, H- N , HCl, HBr). Nad on biomolekulide kõrgemat järku struktuuride stabiliseerijad (nukleiinhapped, valgud, polüsahhariidid). Ühendite energeetiline väärtus seondub H-ga (mida rohkem on biomolekulis H aatomeid, seda kõrgem on selle ühendi energeetiline väärtus). Sellepärast on nt lipiidid energiarikkamad kui süsivesikud. C,O,H kuuluvad kõikide biomolekulide koostsesse. N (lämmastik) - on põhiliselt aminohapetes, nukleiinhapetes ja heterotsüklilistes lämmastiku- ühendites. Ta on süsinikskeleti täiendav, tugevdav ja mitmekesistav element. Kui tsüklilistes ühendites C asendub N-ga, siis selle ühendi aromaatsus säilub. See on näha lämmastikaluste puhul.
Organism reguleerib nende taset antioksüdantidega (vitamiin E & K). H (vesinik) - tähtsus seisneb vesiniksidemete tekkes ja võimaldamises. Kaks põhirolli: Moodustada H-sidemeid H ja temast elektronegatiivsema elemendi vahel (biosüsteemides H-O, H- N , HCl, HBr). Nad on biomolekulide kõrgemat järku struktuuride stabiliseerijad (nukleiinhapped, valgud, polüsahhariidid). Ühendite energeetiline väärtus seondub H-ga (mida rohkem on biomolekulis H aatomeid, seda kõrgem on selle ühendi energeetiline väärtus). Sellepärast on nt lipiidid energiarikkamad kui süsivesikud. C,O,H kuuluvad kõikide biomolekulide koostsesse. N (lämmastik) - on põhiliselt aminohapetes, nukleiinhapetes ja heterotsüklilistes lämmastiku- ühendites. Ta on süsinikskeleti täiendav, tugevdav ja mitmekesistav element. Kui tsüklilistes ühendites C asendub N-ga, siis selle ühendi aromaatsus säilub. See on näha lämmastikaluste puhul.
Organism reguleerib nende taset antioksüdantidega (vitamiin E & K). H (vesinik) - tähtsus seisneb vesiniksidemete tekkes ja võimaldamises. Kaks põhirolli: Moodustada H-sidemeid H ja temast elektronegatiivsema elemendi vahel (biosüsteemides H-O, H- N , HCl, HBr). Nad on biomolekulide kõrgemat järku struktuuride stabiliseerijad (nukleiinhapped, valgud, polüsahhariidid). Ühendite energeetiline väärtus seondub H-ga (mida rohkem on biomolekulis H aatomeid, seda kõrgem on selle ühendi energeetiline väärtus). Sellepärast on nt lipiidid energiarikkamad kui süsivesikud. C,O,H kuuluvad kõikide biomolekulide koostsesse. N (lämmastik) - on põhiliselt aminohapetes, nukleiinhapetes ja heterotsüklilistes lämmastiku- ühendites. Ta on süsinikskeleti täiendav, tugevdav ja mitmekesistav element. Kui tsüklilistes ühendites C asendub N-ga, siis selle ühendi aromaatsus säilub. See on näha lämmastikaluste puhul.
· Hapniku kondsentratsioon veres reguleerib hingamis sagedust. Veel võib üldistada C/H/O 1) kõik need elemendid kuuluvad kõikide orgaaniliste biomolekulide koostisse. 2) Nende baasil saab moodustada lihtsaid orgaanilisi ühendeid. Mis on ühelt poolt aine lõhustumis lõppproduktiks ja samas fotosünteesis lähteproduktiks. N/P/S elemendid · Mitmekesistavad mitmeid biomolekule. · Kõik nad annavad biomolekulis erinevaid sidemeid 1) N peptiidsidemed(valgus) 2) S S-S tüüpi sidemed(valgus) 3) P estertüüpi sidemed(nukliinhapetes), osaleb ka makroergilistes sidemetes- sidemed, mis talletavad palju energiat ATP · Kui nad esinevad funktsinaalse rühmana, tõstavad ühendi reaktsiooni võimet. 2. Mesoelemendid: 0,_% · Na/K/Ca/Mg/Cl esinevad ja täidavad oma ülesandeid ioonidena Naartium(Na) · Tüüpiline rakuväline element 8- 20 korda on rohkem (veri)
radikaale tekitades, kõrge lineaarse energia transpositsiooniga kiirgused toimivad ionisatsiooni kaudu. Loomulikult ei välista protsessid teineteist, kuid nende toimumine sõltub lineaarse energia transpositsioonist. Rakk koosneb põhiliselt veest, seega toimub enamus energia neeldumisest vees. Kiirguse toimel veemolekulid ergastuvad ja ioniseeruvad ning tekivad vabad radikaalid. Meid huvitavaks lõpptulemuseks on muutused sellises biomolekulis nagu DNA. 3. 3. Bioloogiline faas. Ioniseeriva kiirguse bioloogiline faas hõlmab bioloogilise süsteemi kiiritusjärgset muutumist. Tänu eelnevale keemilisele faasile tekivad ka biokeemilised muutused, mis algul ei ole nähtavad, kuid suurte kiirgusdooside puhuselt muutuvad jälgitavaks ja viivad rakkude surmani, mis võib massilise kahjustumise korral olla kogu organismi surma põhjuseks. Tekkinud mutatsioonide tõttu võivad ilmneda hilised somaatilised kahjustused, nt