keha reageerib kahjustuse või haiguse ravile.[1] Biomarkeri täpne definitsioon varieerub, kõige laiemas tähenduses võib mõista biomarkeri all igat molekulaarset, füsioloogilist või anatoomilist tunnust, mis on kvantitatiivselt mõõdetav. Vähi biomarkerid annavad kujutlust vähitekkega seotud bioloogilistest protsessidest ja annavad kliiniliselt kasulikku informatsiooni iga vähikasvaja puhul individuaalselt.[2] Molekulaarsete vähi biomarkerite all mõeldakse peamiselt valke, DNAd või RNAd. Biomarkeriks võib olla kas või kasvaja poolt sekreteeritud molekul või spetsiifiline keha vastusreaktsiooni saadus kinnitamaksvähi olemasolu. [3] Vähi biomarkerite abil kirjeldatakse patsiendi molekulaarset profiili. Biomarkerite kasutamine kliinilises praktikas aitab arstil paremini hinnata, millist ravistrateegiat konkreetse patsiendi puhul kasutada. Kui kasvaja molekulaarne kirjeldus viitab haiguse
Kasutati zooplanktonit ja kalu nii laboris kui ka looduses. · Pärast II MS hakati meetodeid standardiseerima. Biokatsed "kurgipurkides" (5-25l) · Võeti kasutusele organismid erinevatelt troofilistelt tasanditelt · 1960-ndad:läbivoolusüsteemide kasutuselevõtmine (madala kontsentratsiooniga ainete krooniline mõju) · Vee füüsikaliste ja keemiliste faktorite arvestamine aine toksilisuse hindamisel · 1970 mikro- ja mesokosmosed · 1980 QSAR, sobivate biomarkerite otsimine ja kasutuselevõtt · Kaasajal on leitud, et keemiliste ainete sisaldusi (põhjus) tuleb vaadata koos bioloogiliste muutustega (tagajärg). · Arvutitoksikoloogia (Ränimeetod) Hääletu kevad Rachel Carson, 1962 Esimene bioloogilise mitmekordistumise käsitlus ja teavitamine üldsusele Toksiliste ainete keemiline määramine Spektrofotomeetria, fluorimeetria, vedelikkromatograaf HPLC, gaaskromatograaf GC, mass- spektromeeter MS
aktiivsuse, meeleolu ja isiksuseomaduste seosed. Harrot on huvitanud neuropeptiidide roll emotsionaalsete seisundite geneesis ja uurimiskäitumises, vastavate vastutavate ajupiirkondade väljaselgitamine, depressiivsete seisundite neurokeemiline modulleerimine loomkatsete abil, sotsiaalse käitumise psühhobioloogia, serotoniini mehhanismide osa mainitud protsessides. Tema teadustöö oluliseks teemaks on saanud monoamiinoksüdaasi jt biomarkerite kasutamine ülemääraselt riskeeriva ja impulsiivse käitumise analüüsil ja ennustamisel, eriti seoses tervisekäitumisega (suitsetamine, alkoholi ja/või narkootikumide tarbimine, ühiskonnavastane käitumine, osalus õnnetusjuhtumites). Harro grupis on välja töötatud originaalne stressiloome protseduur, mis kutsub esile katseloomadel tüüpilised stressireaktsioonid (ainevahetuse häired, adrenaliinhüpertroofia, otsingu/uudishimukäitumise
polüpeptiidse hapteeniga konjugeerimisel, misjärel võib rakendada ELISA-meetodit. Toksiinid on kantitatiivselt määratavad nii söödast ja toiduainetest kui kehavedelikest ja kudedest. Mõningates riikides on müügil ka kommertsiaalsed ELISA komplektid teatud mükotoksiinide kiireks avastamiseks toidus või loomasöösas põllumajandusettevõttes kohapeal. Mükotoksiinide metabolismi tundmaõppimine on võimaldanud senisest tundlikumate biomarkerite välja töötamist, mis põhinevad mõne makromolekulaarse molekuli seondumisel mükotoksiini või selle metaboliidiga organismis, misjärel molekul vereproovis või piimas detekteeritakse. (Bryden, 2007) 3. LOOMASÖÖDA SAASTATUS NING LÜPSILEHMADE TERVIS 3.1 Mükotoksiinide esinemine loomasöötades. Hinnanguliselt on veerand maailma viljasaagist mükotoksiinidega saastunud, ning paljudes 6
annaabi.ee 
