esinemist eri diagnostilise võtete ja dieediga. Carbone, M., Neuberger, J.M. Autoimmune liver disease, autoimmunity and liver transplantation. J Hepatol, 60 (2014): 210–223. Hensel, P., Santoro, D., Favrot, C., Hill, P., Griffin, C. Canine atopic dermatitis: detailed guidelines for diagnosis and allergen identification. . BMC Veterinary Research (2015) 11:196. Jiang, S., Hinchliffe, T.E., Wu, T. Biomarkers of an autoimmune skin disease – psoriasis. Genomics Proteomics Bioinformatics. 2015 (4):224-33. Li, Q-Z., Wakeland, E.K. Autoimmune Diseases in the Bioinformatics Paradigm. Genomics Protemics Bioinformatics. 2015 (13):205-207. Marsella, R., Sousa, C.A., Gonzales, A. J., Fadok, V.A. Current understanding of the pathyphysiologic mechanisms of canine atopic dermatitis. J Am Vet Med Assoc. 2012; 241(2): 194-207. Nuttall, T., Uri, M., Halliwell, R. Canine atopic dermatitis – what have we learned. Veterinary Record 2013; 172: 201-207.
Statistiliselt on ML kõige võimsam meetod, kuna genereerib tõenäosushinnangud igale harule. Kuid tänu sellele on ML ka ülimalt aeglane, mis on antud meetodi suurimaks miinuseks. Lisaks ei pruugi alati õiged olla aluspaaride sageduste muutustesse puutuvad eeldused. Kolmandaks ei saa selle meetodiga arvesse võtta morfoloogilisi tunnuseid, kuna nende muutumiste tõenäosusi ei saa me kuidagi leida. Kasutatud materjalid: Bioinformatics and molecular evolution. By Paul G. Higgs and Teresa K. Attwood. Blackwell: Oxford, UK. ISBN: 1405106832 http://www.life.umd.edu/labs/delwiche/MSyst/lec/Likelihood-1.html (25.03.07) http://www.icp.ucl.ac.be/~opperd/private/phenetics.html (25.03.07)
J., Tomb, J.F., Dougherty, B.A., Merrick, J.M., et al. (1995). Whole-genome random sequencing and assembly of Haemophilus influenzae Rd. Science 269 (5223): 496-512. International Human Genome Sequencing Consortium. (2004). Finishing the euchromatic sequence of the human genome. Nature 431: 931-945. Godson, G.N, Barrell, B.G., Staden, R., Fiddes, J.C. (1978). Nucleotide sequence of bacteriophage G4 DNA. Nature 276: 236-247. Gritsenko, A.A, Nijkamp, J.F., Reinders, M.J.T, de Ridder, D. (2012). Bioinformatics 28(11): 1429-37. Narzisi G., Mishra, B. (2011). Comparing de novo genome assembly: the long and short of it. PLoS One. 6 (4). Wu, W., Stupi, B.P., Litosh, V.A., Mansouri, D., Farley, D., Morris, S., Metzker, S., Metzker, M.L. (2007). Termination of DNA synthesis by N6-alkylated, not 3-O-alkylated, photocleavable 2-deoxyadenosine triphosphates. Nucleic Acids Research, 35 (19): 6339- 6349. Xue, W., Li, J.-T., Zhu, Y.-P., Hou, G.-Y., Kong, X.-F., Kuang, Y.-Y., Sun, X.-W. (2013).
bioinformaatikaga tegelejatel taas kokku koguda ja kasutades arvutustehnilisi vahendeid integreerida asjakohased andmebaasid WWW abil lihtalt hõlmatavaks tööruumiks teistele kasutajatele. Sellistel webi lehekülgedel on kajastatud juurdetulev informatsioon ja uued andmebaasid ning see võimaldab kiire ülevaate saamise hetke seisust. Sellise lähenemise näitena tahaks tuua 17 kromosoomi andmebaasi (koostatud: Vered Chalifa-Caspi poolt email: lhchalif -at bioinformatics dot weizmann dot ac.il). Siia on kogutud teadaolev informatsioon inimese 17 kromosoomi kohta, kaasa-arvatud genid, markerid, kromosoomi kaart. Seda ideoloogiat kavatsetakse laiendada kogu inimese genoomile. Teiseks näiteks võib tuua Geeni kaartide entsüklopeedia mis on koostatud Michael Rebhan poolt. Informatsiooni vahetamiseks bioloogide vahel on loodud BioMOO - bioloogide virtuaalne kohtumise ruum.Autoriks on Gustavo Glusman. Kui soovid kaugel oleva
annaabi.ee 
