inimmõjust tingitud muutuseid. Metsakuklaste seire on aluseks metsakuklase liikide kaitsekorralduskavade väljatöötamiseks. Seiret vajatakse ka kui ennetavat meedet kaitsealuste kuklaseasurkondade säilitamiseks ja pesade ümberasustamiseks lageraie alla minevatelt metsalankidelt, elamukruntidelt ja puhkealadelt. Hoolimata sipelgate väga kõrgest biomassist ja tähtsusest looduses on neid vähe kasutatud keskkonna ja sealhulgas erinevate koosluste bioindikatsioonis. Sipelgad sobivad keskkonna bioindikatsioonis järgmistel põhjustel: - Sipelgad on laia levikuga. Neid leidub peaaegu kõikides maismaakooslustes, kus püsielemendina nad omanad sageli dominantliigi rolli. - Nad on paikse eluviisiga. Sipelgakooslus ja -asurkonnad kujunevad aastasadade jooksul ning püsivad ühel kohal väga kaua. Tänu ühiselu tekkega kaasnenud eelistele suudavad nad mahendada keskkonna
Veekogudes algab neist enamik toiduahelaid. Lisaks sellele eritavad vetikad fotosünteesi käigus keskkonda hapnikku. Nende poolt on toodetud ligikaudu 90 % atmosfääri hapnikust. Paljud üherakulised vetikad elavad sümbioosis teiste organismidega. Näiteks samblikud võivad koosneda seentest ja rohevetikatest. · Vetikate kasutamine: 1) toiduks ja toiduainetetööstuses: nn merikapsas; 2) marmelaadi toorainena; 3) loomasöödana ja põlluväetisena; 4) bioindikatsioonis - testorganismidena veekogude saastatuse hindamisel; 5) tööstuses, näiteks tarrendite valmistamisel mikroobide söötmete jaoks jm · Vetikad paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Vähesed vetikad ka vegatiivselt. Üherakulised vetikad paljunevad vegetatiivselt pooldumise teel, hulkraksed aga talluse tükikestega. Mittesuguline paljunemine paljunemine toimub eostega või vegetatiivselt. Vegetatiivne paljunemine toimub raku või talluse jagunemisel ning sigipungade abil.
21. august 1946) ...lõpetas 1971 TRÜ bioloogina ning täiendas end 1992 Taanis Arkuse ülikoolis, 1996 Rootsis Põhjamaade Rahvuakadeemias ja 1997 Norra Põllumajandusülikoolis. Aastatel 1971-1992 töötas ta Eesti TA Zoloogia ja Botaanika Instituudis vaneminsenerina ja teadurina. 1992. aastast on EMPÜ taimekaitseinstituudi teadur ja putukate ökofüsioloogia laborijuhataja. Uurimisvaldkonnad: sipelgate sotsiaalne homöostaas, kuklaste kaitse ja kasutamine metsakaitses ning keskkonna bioindikatsioonis, mesilaselaadsete tolmendajatetähtsus loodusliku mitmekesisuse suurenemisel ja kultuurtaimede viljelemisel. Aastast 1977 asutas koos Vambola Maavaraga Akste metsakuklaste looduskaitseala. [EE 14. Eesti elulood. Eesti entsüklopeedia-kirjastus. Tallinn, 2000] (lk. 279) Eino Krall (sünd. 9.september 1931) ...Eesti zooloog (fütonemafoloog). Lõpetas 1955 bioloogina TRÜ. Töötanud samast aastast EMPÜ Zoloogia ja Botaanika Instituudis, ühtlasi ka hiljem eelnevaga liitunud
Bioakumulatsioon - on nähtus, kus organismi kogunevad toksilised ained suurema kiirusega kui need ainevahetuse käigus organismist eritatakse. Biogaas - käärimisgaas on suure metaanisisaldusega gaas, mis tekib, kui mikroorganismid taimse ja loomse päritoluga heitmeid anaeroobselt lagundavad Biogeograafia - on teadusharu, mis seletab ja kirjeldab bioloogilist mitmekesisust ajas ja ruumis. Bioindikatsioon - ehk bioloogiline indikaator ehk ökoindikaator on bioindikatsioonis kasutatav tavaliselt liik (indikaatorliigid) või sellest kõrgem ökoloogiline rühm, kelle järgi saab hinnata keskkonna või ökosüsteemi seisundit. Bioloogiline hapnikutarve (BHT) - laiemas mõttes mingi organismi (aeroobi) vajadus tarbida hapnikku (O2) (bioloogiline hapnikutarve). Bioloogiline tort - USA teadlane E. P. Odum (1975) on kujutanud integratsiooni ökoloogias tordina e. "bioloogilise tordina" ja see põhineb bioloogiliste teaduste
temperatuuril. B-i kütteväärtus on 2025 Mj/m3 (40006000 kcal/m3). Endla Reintam, 2009/2010 1 Biogeograafia on bioloogia ja geograafia piirteadus, mis käsitleb biosüsteemide (põhilised uurimisobjektid) levikut maakeral. Biogeograafia jaotub objektide järgi füto-, müko- ja zoogeograafiaks. Biogeograafia keskne haru on arealoogia e. areaalide uurimine. Bioindikaator- ehk bioloogiline indikaator ehk ökoindikaator on bioindikatsioonis kasutatav tavaliselt liik (indikaatorliigid) või sellest kõrgem ökoloogiline rühm, kelle järgi saab hinnata keskkonna või ökosüsteemi seisundit. Harvem kasutatakse bioindikaatorina isendite bioloogilisi ja füsioloogilisi tunnuseid, üksikuid isendeid ja asurkondi. Bioindikaatoriks võib olla mis tahes bioloogiline liik või kooslus, kelle elutalitlust, asurkondi või seisundit vaadeldes saab hinnata ökosüsteemi või keskkonna seisundit
elutingimustes; y selgitab bakterhaiguste ravimresistentsuse kujunemist; y selgitab, kuidas rakendada lihtsamaid biotehnoloogilisi võtteid toiduainete valmistami- seks; y selgitab komposti valmistamise põhimõtteid ja nende seotust bakterite elutegevusega; y võrdleb viiruste ja rakkude ehitust ning paljunemise iseärasusi; y selgitab immuunsuse kujunemist ja tähtsust; y viib arvutikeskkonnas läbi uuringu selgrootute loomade kasutamisest bioindikatsioonis keskkonna puhtuse määramisel või teeb lihtsamaid biotehnoloogilisi katseid bakteritega; y toob näiteid loomadest, kellel esinevad pere, perekond, kari, parv või koloonia ning selgi- tab nende moodustumisega kaasnevaid eeliseid populatsiooni seisukohast; y toob näiteid organismidest, kelle vahel esineb sümbioos, parasiitlus või kisklus ning selgi- tab nende tähtsust mõlemale osapoolele; y analüüsib erinevate organismide taimede, loomade, seente, bakterite toitumissuhteid
annaabi.ee 
