Literature and Thought. Harvard University Press, 1994 9. Uuskriitika 1920-50.aa, Inglismaa, USA (1960-1980.aa: uuskriitikute õpilased) Uuskriitikud Inglismaa: Ivor Armstrong Richards (Practical Criticism, 1929; The Philosophy of Rhetoric, 1936); William Empson (Seven Types of Ambiguity, 1930) USA: Monroe C. Beardsley, Cleanth Brooks, John Crowe Ransom, Allen Tate, Robert Penn Warren, William K. Wimsatt, (T. S. Eliot) Uuskriitika tekkis USAs vastuseks: biograafilisele lähenemisele kirjandusteaduses USA akadeemilise hariduse pragmatismile ning reaalteaduste eelistamisele tarbimisühiskonna ja massikultuuri kiirele arengule Prioriteedid: Kunst kui eriline tunnetusvorm: elitaarse kunsti, Lääne traditsiooni, kaanoni autoriteetsus Keele ja vormi perfektsus Teksti mitmetähenduslikkus, ambivalentsus,poeetiliste konnotatsioonide rohkus
1920. aastal alguse saanud USA ja Inglismaa kirjandusteaduse suund, mis aja- ning eluloolist vaatlusviisi hüljates keskendub teose teksti-elementide analüüsile. Asendas enne domineerinud biograafilist-ajaloolist meetodit (kirjandusteksti tõlgendamine autori ajast ja kavatsustest lähtudes ) Tekkis vastuseisuna USA akadeemilise hariduse pragmatismile ning reaalteaduste eelistamisele ja tarbimisühiskonna ja massikultuuri kiirele arengule Keskendus enam teksti ajaloolis-biograafilisele kontekstile kui tekstile enesele Enne: kirjandustekst kui ajaloo lisandus v täiendus, mitte iseseisvat esteetilist tähendust omav entiteet Uuskriitika moto "The text itself" > tekstikesksus, kriitika keskmes peab olema kirjandusteos ise. Uuskriitikud tegelesid eelkõige luulega. Põhialused Kirjandusteose vaatlemine kirjandusteosena: "When we are considering poetry, we must treat it as poetry and not another thing" (T. S. Eliot, 1928),
aastal alguse saanud USA ja Inglismaa kirjandusteaduse suund, mis aja- ning eluloolist vaatlusviisi hüljates keskendub teose teksti-elementide analüüsile. Asendas enne domineerinud biograafilist-ajaloolist meetodit (kirjandusteksti tõlgendamine autori ajast ja kavatsustest lähtudes ) Tekkis vastuseisuna USA akadeemilise hariduse pragmatismile ning reaalteaduste eelistamisele ja tarbimisühiskonna ja massikultuuri kiirele arengule Keskendus enam teksti ajaloolis-biograafilisele kontekstile kui tekstile enesele Enne: kirjandustekst kui ajaloo lisandus v täiendus, mitte iseseisvat esteetilist tähendust omav entiteet Uuskriitika moto “The text itself” > tekstikesksus, kriitika keskmes peab olema kirjandusteos ise. Uuskriitikud tegelesid eelkõige luulega. Põhialused Kirjandusteose vaatlemine kirjandusteosena: “When we are considering poetry, we must treat it as poetry and not another thing” (T. S. Eliot, 1928),
peegeldamisele. Tammsaare laused kas väga napid või väga pikad. Villu allakäigu/enesetapu tagapõhjad: vigasus, teiste silmis plekk küljes, Eevi laps, Villu vanemad, armastus. Leida Laius on teinud filmi. Tammsaare on öelnud:" Meil Eestis ei ole praegu peremeest, me peame selle ise kasvatama ja laps istub juba rõõmu ja lootusrohkete punamarjade keskel." "Tõde ja õigus" epopöaromaan, pentaloogia. On väidetud et on biograafilisele materjalile tuginev, filosoofiline romaan, prototüüpidega teos, subjektiivseid tõekriteeriume andev, moraalsele aspektile tähelepanu koondav teos. Hoolikalt kavandatud struktuur- algab Andrese ja Krõõda minekuga Vargamäele, lõpeb minekuga Vargamäelt. Tammsaare tahtis 24 avada talupojaelu kaudu üldinimlikke teemasid, sest maaelus tajus intensiivsust ja tõsidust. Inimene. I osa 1926 ja kujutab Eesti elu aastatel 1870-1900
jõudnud uude kultuuri sissekasvamise protsess; alles seejärel on võimalik normide rikkumist vaadelda psühholoogilise konflikti terminites). Juhul kui kultuurikonflikti saab mõnel juhul vaadelda personifitseeritult või psühholoogiliselt, mõnel juhul aga ainult täiesti objektiivse konfliktina erinevate gruppide koodeksite vahel, siis on ilmne, et uurimine ei tohi piirduda ainult psühholoogiliste konfliktide uurimisega. Biograafilisele meetodile osutav eriline tähtsus tuleneb oletusest, et ühe isiku kogemus avab samal ajal tema grupi elutegevuse iseloomu ja et inimese harjumused on ühiskonnas eksisteerivate tavade väljenduseks. Selline on kahtlemata ainuke teaduslikku väärtust omav lähenemine. Sellelt aluselt võime jõuda teaduslike üldistusteni, kui uurida isikuid, kes: 1) on omaks võtnud erinevate gruppide vastuolus olevad käitumisnormid (ainult siin võib rääkida psühholoogilisest konfliktist) või
annaabi.ee 
