ER mängib keskset osa biosünteesiprotsessides. ER-i membraanis paiknevad ensüümid, mis sünteesivad kõikide teiste rakuorganellide membraanides vajaminevaid lipiide ja kolesterooli. Samuti toimub seal steroidhormoonide süntees, detoksifitseeritakse mitmeid kahjulikke aineid, modifitseeritakse sünteesitud valke. ER-i membraan ja valkude süntees on omavahel olulisel määral seotud, nimelt ER-i membraan seob ühe osa ribosoomidel sünteesitud valke. · Karedapinnaline ER (rER) Tema biofunktsioonideks on: 1. Valkude biosüntees; 2. Sünteesitud valkude osaline kontrueerimine; 3. Valkude keemiline muutmine e modifikatsioon (nt lihtvalkudest liitvalgud); 4. Sünteesitud valkude transport. Karedapinnaline ER on hästi arenenud nendes rakkudes, mis toodavad valgulist nõret näärmerakkudes. · Siledapinnaline ER (sER) Valdaval enamikul rakkudest on sER-i väga vähe või üldse mitte. Siledapinnalist ER-i on rohkem
ER mängib keskset osa biosünteesiprotsessides. ER-i membraanis paiknevad ensüümid, mis sünteesivad kõikide teiste rakuorganellide membraanides vajaminevaid lipiide ja kolesterooli. Samuti toimub seal steroidhormoonide süntees, detoksifitseeritakse mitmeid kahjulikke aineid, modifitseeritakse sünteesitud valke. ER-i membraan ja valkude süntees on omavahel olulisel määral seotud, nimelt ER-i membraan seob ühe osa ribosoomidel sünteesitud valke. Karedapinnaline ER (rER) Tema biofunktsioonideks on: 1. Valkude biosüntees; 2. Sünteesitud valkude osaline kontrueerimine; 3. Valkude keemiline muutmine e modifikatsioon (nt lihtvalkudest liitvalgud); 4. Sünteesitud valkude transport. Karedapinnaline ER on hästi arenenud nendes rakkudes, mis toodavad valgulist nõret näärmerakkudes. Siledapinnaline ER (sER) Valdaval enamikul rakkudest on sER-i väga vähe või üldse mitte. Siledapinnalist ER-i on rohkem
Struktuuride loomine Kehatemperatuuri hoidmine o LÄMMASTIK- aminohapped, valgud, nukleotiidid Täiendab süsinikskeletti, muudab polaarsust molekulides Vaja vesiniksidemete juures Reaktiivsed aktiivtsentrid DNA, RNA o HAPNIK- biomolekulide lõhustumine, energia salvestamine, biofunktsioonideks hädavajaliku hapniku reaktiivsete vormide teke o FOSFOR- nukleiinhapped, fosfolipiidid, fosfoestrid, koensüümid ATP ja ADP moodustamine o VÄÄVEL- metioniinis ja tsüsteiinis, naha, küünte ja juuste valkudes Valkude kõrgemmate struktuuritasemete tagamine, vajalik kasvuhormooni sünteesil ja luukoe ehitusel Leidub gluatiooni, koensüüm A, vitamiinide B! Ja H koostises
sisaldav tuletikupea süttib hõõrdumisel igasuguse kardeda pinna vastu. Füsioloogiline toime Fosforit leidub kõikides elusorganismides ja tema tähtsus eluslooduses on erakordselt suur. Sel põhjusel peetakse fosforit ka elu ja mõtlemise elemendiks. Kaltsiumi järel on ta teine põhiline element, mis kuulub inimorganismis iga raku koostisesse. Fosforiühendite kõige fundamentaalsemateks ja universaalsemateks biofunktsioonideks on täpsemalt: · Organismides pärilikkusinfot sisaldavate nukleiinhapete (DNA, RNA) ahelate järjestuse komponent · Bioloogiliste süsteemide energaatika põhineb fosfaatrühmade ülekandel nukleotiidide ATP (adenosiintrifosfaat) ja ADP ( adenosiindifosfaat) vahel. Fosfaatrühma lisamisega ADPle salvestub eneriga ja tekib ATP, makroergiline ehk energiarikas ühend. Fosfaatrühma eraldumisel (hüdrolüüsil) toimub makroergilise sideme katkemine ja eneriga vabaneb.
Samasugune oht ähvardab ka rohkelt fosfaate sisaldavate pesuvete sattumisel veekogudesse. Seos elusorganismiga. Fosforit leidub kõikides elusorganismides ja tema tähtsus eluslooduses on erakordselt suur. Sel põhjusel peetakse fosforit ka elu ja mõtlemise elemendiks. Kaltsiumi järel on ta teine põhiline element, mis kuulub inimorganismis iga raku koostisesse. Fosforiühendite kõige fundamentaalsemateks ja universaalsemateks biofunktsioonideks on täpsemalt: · Organismides pärilikkusinfot sisaldavate nukleiinhapete (DNA, RNA) ahelate järjestuse komponent · Bioloogiliste süsteemide energaatika põhineb fosfaatrühmade ülekandel nukleotiidide ATP (adenosiintrifosfaat) ja ADP ( adenosiindifosfaat) vahel. Fosfaatrühma lisamisega ADP-le salvestub eneriga ja tekib ATP, makroergiline ehk energiarikas ühend. Fosfaatrühma eraldumisel (hüdrolüüsil) toimub makroergilise sideme katkemine ja eneriga vabaneb.
Samasugune oht ähvardab ka rohkelt fosfaate sisaldavate pesuvete sattumisel veekogudesse. Seos elusorganismiga Fosforit leidub kõikides elusorganismides ja tema tähtsus eluslooduses on erakordselt suur. Sel põhjusel peetakse fosforit ka elu ja mõtlemise elemendiks. Kaltsiumi järel on ta teine põhiline element, mis kuulub inimorganismis iga raku koostisesse. Fosforiühendite kõige fundamentaalsemateks ja universaalsemateks biofunktsioonideks on täpsemalt: · Organismides pärilikkusinfot sisaldavate nukleiinhapete (DNA, RNA) ahelate järjestuse komponent · Bioloogiliste süsteemide energaatika põhineb fosfaatrühmade ülekandel nukleotiidide ATP (adenosiintrifosfaat) ja ADP ( adenosiindifosfaat) vahel. Fosfaatrühma lisamisega ADP-le salvestub eneriga ja tekib ATP, makroergiline ehk energiarikas ühend. Fosfaatrühma eraldumisel (hüdrolüüsil) toimub
stabiilset sidet kas teiste elementide aatomitega või C-aatomitega. 4) C-aatomid moodustavad lineaarseid (valgud, nukleiinhapped), hargnevaid (glükogeen, amülopektiin) ja tsüklilisi struktuure; on sahhariidides, valkudes H-Vesinik- Vesiniksidemete võimaldamine, mis omakorda võimaldab biomolekulide kõrgemate struktuuritasemete tekke. Valkudes, Nukleiinhapetes, polüoosides? O-Hapnik- Energia salvestamine, Biofunktsioonideks hädavajalike hapniku reaktiivsete vormide teke. 95% hapnikust kasutatakse biomolekulide lõhustamiseks, et salvestada nende energiat organismi poolt kasutatava metaboolse(ainevahetus) energia(ATP) vormis. Kuulub kõikide biomolekulide koostisesse N-lämmastik. Täiendab süsinikuskeletti, reaktiivsust tõstev element. valkudes, nukleiinhapetes, energiat kandvas ühendis ATP-s ja vitamiinides P-Fosfor- Osaleb makroergiliste sidemete moodustamised nt ATP. Leidub
sünteesitavat/lõhustuvat kovalentset sidet kas teiste aatomite või C-aatomiga; moodustab üksik-, kaksik- ja kolmiksidemeid (biomolekulide mitmekesisus!); moodustavad lineaarseid, hargnevaid ja tsüklilisi struktuure Hapnik Kudedesse jõudnud hapnikust umbes95% kasutub biomolekulide lõhustumiseks, et salvestada nende energiat organismi poolt kasutatava metaboolse energia (peamiselt ATP) vormis. Umbes 2...5% hapnikust kulub biofunktsioonideks vajalike hapniku reaktiivsete vormide tekkeks Vesinik tähtsus seisneb vesiniksidemete andmises biomolekulides. Vesiniksidemed kindlustavad biopolümeeride (valgud, nukleiinhapped, polüoosid) kõrgemate struktuuritasemete stabiilsuse. Lämmastik Esineb aminohapetes, nukleiinhapetes ja heterotsüklilistes lämmastikuühendites. Biomolekulised on lämmastik süsiniku-skeletti täiendav, mitmekesistav ja reaktiivsust tõstev element.
annaabi.ee 
