õpetaja ja vanemad olema sellest seisundist informeeritud, lapse vajadusi tuleb sel ajahetkel teadvustada, et haigusnähud ei süveneks vaid näitaksid hoopis paranemise märke. Kindlasti ei tohiks vanemad tunda ennast süüdi, samamoodi ei tohiks nad probleemi mitte tunnistada, sest siis võivad asjad hoopis hullemaks minna.[4] Probleemse lapse käitumise ennetamiseks on välja töötatud järgmised metoodikad: Biheivoristlikud uurimused rõhutavad õpilaste sagedase tasustamise ja kiitmise olulisust (Üksikute laste või terve grupi kroonilise väärkäitumise ohjeldamiseks annab häid tulemusi biheivoristlik käitumise modifitseerimise metoodika (KMM), mille rakendamise edukus oleneb õpetaja oskusest jälgida muutusi lapse käitumises. Õpilaste distsiplineerimise metoodika rajaneb biheivoristliku tasustamise põhimõttel, s. t. õpilase käitumise kontrollimine väliselt
3. Õppimise ajendid ja allikad. vt õppimise mõiste alt 4. Õppimine kui kohanemine keskkonnaga. Õppimine on võime mis on evolutsiooni käigus loomadel ja inimestel kujunenud kohanemiskes keskkonnaga. Käitumise muutust selles käitumisprotsessis ajendavad kas hedonistlikud motiivid või sisemine huvi ümbritseva vastu. 5. Põhilised õppimisteooriate liigid. Erinevate õppimisteooriate tekke põhjustasid lahknevad arusaamad õpiimise ajenditest. Biheivoristlikud õppimiteooriad käsitlevad õppimist kui märguannetele reageeringute kujunemist. Mõtlemise osa on neil teisejärguline. Kognitiivsed õppimisteooriad lähtuvad Piaget tunnetusprotsesside mudelist. Kolmanda õppimisteooriate grupi moodutavad käsitlused, mis toetuvad nii biheivoristlikule kui kognitiivsetele ideedele õppimisest. b)Õppimise biheivoristlikud käsitlused 1. Klassikaline tingimitus ja selle rakendused.
Tänapäeval defineeritakse õppimist kui suhteliselt püsivat muutust potensiaalses käitumises, mis tekib praktilise kogemuse vahendusel. Õppimise kaks liiki: 1. Tahtlik õppimine- õppur püüab teadlikult omandada uut informatsiooni või tegevusoskusi. 2. Tahtmatu õppimine- teadvustamata protsess. Valdava osa oskusi ja teadmisi omandavad inimesed just sel viisil. Erinevate õppimisteooriate tekke põhjustasid lahknevad arusaamad õpiimise ajenditest. Biheivoristlikud õppimiteooriad käsitlevad õppimist kui märguannetele reageeringute kujunemist. Mõtlemise osa on neil teisejärguline. Kognitiivsed õppimisteooriad lähtuvad Piaget tunnetusprotsesside mudelist. Kolmanda õppimisteooriate grupi moodutavad käsitlused, mis toetuvad nii biheivoristlikule kui kognitiivsetele ideedele õppimisest. 2. Õppimise olemus. Õppimise ajendid ja motiivid. Esimesed selgitused õppimisele kujunesid antiikajal, mil pöörati esmakordselt inimkonna ajaloos
3. Sisekõnne tunnused: spetsiaalne süntaks, leksika (mõte "valitseb" tähenduse üle) 4, Sisekõne ja sarnased protsessid: ütluse planeerimine, hääletu väliskõne. Sisekõne sidusteksti ettevalmistus, kirjalik tekstiloome. 5. Hälviklaste sisekõne: hilinemine, funktsionaalne piiratus. Nad kasutavad privaatkõnet palju vähem. Sisekõne tekib palju hiljem. ENDALE SUUNATUD KÕNE ARENG (olemas slaidil) Kõnearengu teooriad: a) biheivoristlikud teooriad (imiteerimine, pos-neg kinnitus, sõna on peamine üksus) b) nativistlikud toeeriad (peamine üksus lause, muutereeglite omandamise loomingulisus, bioloogiline päritolu (printsiibid)) natid on looduslike eeldyste poolt igas mõttes c) kognitiivsed teooriad (peamine üksus ütlus, baas kognitiivne areng (tegevusskeemid) süntaktilised struktuurid; heuristilisus, operatsioonid: valik,
annaabi.ee 
