Bertold Brecht "Trummid öös" küsitlev arutlus/essee (0)

Trummid öös
Bertold Brecht
(komöödia)
Teose näol on tegemist oodiga mustale huumorile, mille taustal lööb ähvardavalt takti Sõja armutu „ trumm “, lugedes seejuures viimaseid hetki paljudele , Keisri kõlavale deviisile: „Valuski tuleb tugev olla.“ ustavaks jäänud sakslastele.
Pealtnäha pisut üksluise võitu armukolmnurga intriigide kirjelduse all, peitub aga ühe kindla sakslanna hingemattev dilemma – millele olla lojaalne, kas südamele või mõistusele?
Ta seisab esiti teelahkmel kahe mehe vahel, kellest esimesele kuulub tema süda – Andreas Kragler, mees, kellest on 4 aastaga maha jäänud vaid tuules sosistav kummituslik hääl või teine, keda pooldab kaine mõistus – Friedrich Murk, mees, kes pakuks nii talle kui ka tema perekonnale, sel nii ebastabiilsel ajastul (Saksamaal), võrdlemisi stabiilset ning varakat elu.
Otsus näib kõneall oleva sakslanna Anna lähedaste jaoks imelihtne – valida tuleb Murk, kuid olukorra muudab pöördumatult keeruliseks Kragleri naasmine Aafrikast, Anna ja Murki kihlusööl. Siit ilmnebki Brechti teose tegelik sotsiaalne probleem – kas olla lojaane lubadusele perekonna, kihlatu ja kogukonna ees või olla lojaane iseendale ?
Otsustavaks raskuseks kaalul, saab Murki tegeliku loomuse avaldumine kirsinapsi lõõgastava mõju näol, millest lähtuvalt näeb Anna viimaks Murki eesmärke nende abielu jõustumise puhul – omada raha, positsiooni, võimu ning eelkõige naist, näimaks iga hinna eest ühiskondlikult kadestamisväärne ja unustamaks vaesusaegade mälestused. Tegu on ju visiooniga eluks, milles Anna unistustel ei ole kaalu, tema oleks vaid vahend Murki eesmärgi saavutamisel, ta oleks tühisus – fakt, mille avastamine, annab Annale ihaldatud vabaduse rakmetest, mis sidusid teda Murki ja antud lubadusega. Teda ei huvita äkitselt ühiskonna arvamus, ta on sisemiselt vabastatud, ta ei tunne südamepiinu kellegi ees peale Kragleri, kellele on ta jäägitult kinkinud oma südame, lootuses, et löödud mees kingib talle ka oma.
Peale algset puiklemist, nüüdsest vaba Anna lähenemiskatsetele – Kragleri puhul on tegu kõigele lisaks ka uhke mehega, kes tunneb, et tema uhkust on riivatud – tähtsusjärjestab üha lähenev kahurituli viimaks viimase prioriteedid ning ta vastab Anna tunnetele taas, leides, et miks peaks ta lootma ärgata Anna embuses lahingujärgsel hommikul, kui saatus on talle kinkinud selleks võimaluse juba tollel hetkel.
Brecht on toonud teosesse sõjamotiivi, kiirustamaks peategelaste otsuseid ning pinestamaks veelgi olukorda, milles neid tuleb langetada – autori julm-magus kirjanduslik nüanss, pigistamaks tegelastest välja üliimpulsiivseid tundepuhanguid, teravaid naljatusi inimese eksisteerimise mõtte üle sel planeedil ning kohati isegi rämedat sõimu, pidades siinkohal silmas Piccadilly baari kirevat seltskonda. Selle kõige pinnapealne tühisus, peakski idees näima lugejale humoorikas.