Et ilmaliku elu ahvatlustele mitte alla anda, ei tohtinud mungad eriti kloostrist lahkuda hädavajalik oli seal olemas. Tsistertslased lähtus Benedictuse reeglist, kuid nõudis vahepeal lõdvenenud kommete karmistamist, luksusest loobumist ja järjekindlat füüsislist tööd. Kloostid kõrvalistes paikades, et olla ilmaliku elu ahvatlustest eemal ja pühendunda jumalale. Kandsid valged kuube, mis oli puhtusee ja rikkumatuse märk, vastandades neid mustakuuelistele benediktlastele. Kerjusmunga ordud frantsisklased, dominiiklased. Algselt pidid elatuma kerjamisest, tegelesid jutlustamisega. Rändasid palju ringi. Frantsisklased pühendusid jutlustele ja elasid vaesuses. Kandsid jämedat pruunikat või halli kuube, mis oli vöötatud koreda nööriga. Dominiiklaste ordu eesmärkiks pöörata paganaid ja ketsereid jumalasõnaga, mitte relva toel. Paistsid silmad harituse ja sõnaosavate jutlustega. Nende haridussüsteemi peetakse üheks kõige paremaks keskajal
Benediktlane on ka jumala sõdur, keda juhatab kloostri abt. Kloostrit juhtis abt või prior (nunnakloostrit abtiss või prioriss). 11. saj. lõpul tekkis Loode-Prantsusmaal uus ordu – Tsistertslaste ordu (ühe kloostri rajajaks ja juhiks oli Burgundia aadlik Bernard, kes oli tuntud ketseritevastaste ja Teist ristisõda õhutavate jutlustega). Tsistertslased kandsid valget rüüd, mis pidi olema puhtuse ja rikkumatuse märk ning mis pidi neid vastandama mustakuuelistele benediktlastele, kelle elukorraldust pidasid nad allakäinuks. 12.-13. saj. tõi linnade areng kaasa linnaelanike kasvu, nende hinge eest hoolitsemise võtsid üle mitmesugused rändjutlustajad. Lisaks hoogustusid ketserlikud liikumised, mis tekitasid vajaduse tõhustada katoliiklike arusaamade levitamist. Kõige selle tagajärjel tekkis XIII saj. alguses uus mungaordude põlvkond, loodi kerjusmungaordud, mis allusid otse paavstile ja mis pidid elatuma kerjamisest.
saj: · Katseaeg Vaimulikuks saada tahtev elas kloostris samasugust elu nagu tema ametikaaslased, kuid polnud veel täieõiguslik. Katseaeg võis kesta mitmeid aastaid. Alles siis, kui katseaeg oli läbi, pühitseti ta orduliikmeks, kus ta andis vande. · Vanne Lubamine elada kasinuses, kuulekuses ja vaesuses. · Töö ja palve Mitte lihtsalt palvetamine, vaid lisaks ka töö tegemine. Töövaldkonnast oleneb inimese anne. Oskustega inimesed paigutati sobivale alale. Benediktlastele oli oluline vaimne suunitlus. Neile polnud füüsiline töö oluline. Tsisterlastele oli füüsiline töö olulisem. Tekkisid uut laadi ordud kerjusmungaordud. Seotud linnade tekkega ja ketserluse levikuga. Nende teke oli omalaadne reaktsioon jõukuse kasvule ühiskonnas. Linnades levis ketserlus. Paljud muutusid seal jõukamaks. Elu hakkas muutuma linnas ilmalikumaks. Linn oli patupesa. Kerjumungaordud pidid jutlustama, et pöörata ketsereid ja paganaid
kes jagasid ühte kirikut. Birgitta ordus töötasid mungad kaplanitena ja nunnad abtsissidena. Nunnad juhtisid munki Birgitta ordus. Kerjusordud 13. sajandi alguses, üleminekul kõrkeskajal hiliskeskajale, algass munkluse ajaloos taas uus ajastu. Tekkisid poolreligioossus ja kerjusordud (mendikandid), kellest tähtsaimad olid dominiiklased ja frantsisklased. Nad leidsid viisi kuidas tollal uued rahva- ja vagadusliikumised siduda kirikuga. Kerjusordud valisid uue eluviisi: vastupidiselt benediktlastele, kes omasid vandetõetust, et jäävad eluksajaks ühte kloostrisse, siis mungaordud liikusid ringi linnades ja jutlustasid seal, kus nägid misjonivajadust. Kloostrid rajati linnadesse, samal ajal kui varasemalt oli eelistatud üksildust. See oli kardinaalne muutus: vendadele oli küll esmatähtis ensepühitsemine, kuid mitte enam niivõrd liturilise Jumalakiitmise või sisekaemuse, vaid pigem ligimese õpetliku toetamise kaudu.
annaabi.ee 
