meenutav või nelinurkne kõlakast, millega ülemises otsas liitub nelinurkne raam. Keeli on kolm-neli, mis on keeratud kas hobusesabajõhvidest või lambasooltest. Pill asetatakse põlvedele ning seda mängitakse vibutaolise poognaga. Hiiu kandle taoliste pillide ajalugu on pikk, ulatudes teadaolevalt 11. sajandisse. hiiu kandle taolise pilli mängijast umbes aastast 1350. Torupill koosneb neljast põhiosast: Nahast õhukotist,Õhupuhumistorust,Mänguvilest,Bassvilest Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale võib olla mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad (näiteks kitse, lamba, lehma, sea jt.).Õhupuhumistorust puhutakse kotti õhku juurde. Mänguvilel mängitakse tantsu- või lauluviise.. Bassvile annab ühtlast pikka bassiheli, mida nimetatakse burdooniks. Suurtel torupillidel on mitu bassivilet ja mänguvilet.
Mängutaset hoidsid kõrgel koolid ja laulukoorid: laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Selle mängu õppisid koolmeistrid seminaris või kihelkonnakoolis. Viiuli laiema levimisega arenes ka koosmäng: kaks viiulit, viiul ja kannel jne. Vanem pilli toetamise viis (vastu rinda) võimaldas mängijal kaasa laulda. Torupill Torupill koosneb neljast põhiosast: * Nahast õhukotist * Õhupuhumistorust * Mänguvilest * Bassvilest Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale võib olla mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad (näiteks kitse, lamba, lehma, sea jt.) Õhupuhumistorust puhutakse kotti õhku juurde. Mänguvilel mängitakse tantsu- või lauluviise. Bassvile annab ühtlast pikka bassiheli, mida nimetatakse burdooniks (prantsuse keeles bourdon). Suurtel torupillidel on mitu bassivilet ja mänguvilet.
sõrmed on võrdselt tähtsad. Väikseid sõrmi peaaegu ei kasutata, sest nad on teistega võrreldes suhteliselt nõrgad. Kannel on suhteliselt vaikne instrument. Ta pole küll nii intensiivse kõlaga kui enamus klassiklisi pille, kuid tänu oma erilisele tämbrile, on ta erinevates pillikombinatsioonides siiski kosta. Kõige võluvam ja nüanssiderohkem on kandle piano-sfäär. Torupill Torupill koosneb neljast põhiosast: 'Nahast õhukotist 'Õhupuhumistorust ' Mänguvilest ' Bassvilest Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale võib olla mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad (näiteks kitse, lamba, lehma, sea jt.) Õhupuhumistorust puhutakse kotti õhku juurde. Mänguvilel mängitakse tantsu- või lauluviise. Bassvile annab ühtlast pikka bassiheli, mida nimetatakse burdooniks (prantsuse keeles bourdon). Suurtel torupillidel on mitu bassivilet ja mänguvilet.
Esimesed kirjalikud andmed on 16. sajandist. Torupill koosneb neljast põhiosast: o Nahast õhukotist seda hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale on mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad; näiteks kitse, lehma, lamba, sea jt. o Õhupuhumistorust selle kaudu puhutakse kotti õhku juurde. o Mänguvilest sellega mängitakse tantsu või lauluviise. o Bassvilest annab ühtlast pikka bassiheli, mida nimetatakse burdooniks. Suurtel torupillidel on mitu bassivilet ja mänguvilet. Torupilli kasutati nii pidudel kui muudel rahvakogunemistel. On üleskirjutisi, kus nimetatakse, et torupilli kasutati põllul väsinud tööliste ergutamiseks. Torupillimängijatele olid määratud mõisas isegi nii nimetatud torupillipäevad, mil nad pidid põllul töölisi oma mänguga ergutama.
annaabi.ee 
