*Kokku on loonud ta 200 näidendit,neist ligi 80 autot. *C teosed: C huvitavad elu ja religiooni suured probleemid. Ta draamade ideed olid kooskõlas vastureformatsiooni vaimuga.Küünib usuliselt pinnalt aina üldinimlikule. Ülistab inimese sisemist vabadust.Usus väljenduv inimese hingesuurus,ka hingelise armastuse üleolek maistest ihadest ja püüdlustest,on C suur teema,mis läbib pea kõiki tema näidendeid. Tema intellektuaalse rõhuga barokkdraamas ei puudu tegelaste tunded,oma koht on lüürikal ja huumoril. Ta tegelased ei ole nii "elavad" kui Shakespeare'il. C ajalooteemalistest teostest ei maksa otsida faktitäpsust. Teda huvitavad üldistavad moraalsed järeldused,mida need teha võimaldavad. *Näidend "Imevõlurid" ülistab kristlikku ja inimlikku hingesuurust. Teemalt on teos lähedane Fausti-ainesele. Siin on kuradiga lepingu sõlmijaks üliõpilane Cipriano. Tegevuspaik on varakristluse keskus, Antiookias
Pateetiline vaheldub koomilisega ja triviaalsega näidendis "Ardenne'i armukadeduse maja ja metsad". Renessansi rüütlieeposte ja romaanide kangelaste Rolandi, Ganeloni, Merlini jt. seltskonda ilmub põgusalt ka Hispaania legendaarne vägilane Bernardo del Carpio, kuid taandub samas, tehes ruumi kaunitar Angelica võludele, kes Karl Suure vapratel rüütlitel üksteise järel pea segi ajab. "Õnneliku kupeldaja" juhtmotiiv - usk, mis aitab tõusta sügavaimast patust, kordub küpses barokkdraamas, nii Tirso de Molina näidendeis "Kahtluse pärast hukka mõistetud" kui ka Calderóni "Andumuses ristile". Elu ja löömamehest Lugost saab lõpuks preester ja pühak, kelle hing rändab taevasse. Selle näidendi 2. vaatuses kiidab Cervantes heaks aja ja kohaühtsuse reeglist loobumise. "Kaheksast komöödiast" üks terviklikumaid ja samas rahvuslikumaid on "Pedro de Urdemalas". "Madal" ja "kõrge" Hispaania
lõppjärgus, 17. sajandil. Barokkteatris on laval palju liikumist, mida ei ahista ükski piirang. Siin seguneb lõbus tõsisega, pateetika naljaga. Ka teemade poolest säilitab teater oma mitmekesisuse. Barokkdraama laieneb jõuliselt sümboolika ja allegooria poolest. Püüeldakse suurte üldistuste poole. Näitlejad on sisemiselt keerulised, tihti püüab autor nende kaudu näidata mõnda vastuolu. Tegelased peegeldavad kriisiaja ühiskonna inimese allakäiku. Barokkdraamas toimub ka vastandamist. Kuna sel ajastul on palju usulisi konflikte, ajendavad need usukonfliktide süvenemist barokkdraamasse. Tirso de Molina Tirso de Molina oli vaimulik näitekirjanik. Ta kirjutas näidendeid tõsistel usuteemadel nagu valikuvabadus ja ettemääratus. Lisaks usulistele näidenditele kirjutas Molina ka mineviku- ja kaasajaainelisi teoseid nagu mõõga või mantlikomöödiad. Tema tegelased on äärmiselt psühhologiseeritud. Ta annab oskuslikult tegelaste mõtteid ja
1640 pühitseti ta preestriks, misjärel oli ~10 vaimulik, sh õukonna vaimulik. Calderon oli viljakas kirjanik surmani. Kokku on kirjutanud ~200 näidendit. Calderoni huvitasid elu ja religiooni probleemid. Kahtlemata olid tema draamade ideed kooskõlas vastureformatsiooni vaimuga. Calderon küünib usuliselt pinnalt üha enam inimlikule. Calderon ülistab inimese sisemist vabadust. Usus väljenduv inimese hingesuurus on tema näidendeid läbiv teema. Calderoni intellektuaalse rõhuga barokkdraamas on tegelastel tunded, oma koht on lüürikal ja huumoril. Ometi on sümbolid ja allegooria esiplaanil nii tugevalt, et tegelased kaotavad oma vahetut konkreetsust, st nad pole nii ,,elavad" kui Shakespeare'il. Calderoni ajalooteemalistes teostes pole faktitäpsust, sest teda ei huvita ajalooseigad, vaid üldistavad moraalsed järeldused, mida seigad teha võimaldasid. Calderon kujutab elu teatrina, näidendina, millel on oma algus ja lõpp ja kõigil elavatel on oma roll mängida.
annaabi.ee 
