9. 10. Rastignac oli pariisi tulnud, et juurat õppida 11. .Vautrin soovitas Rastignacil abielluda Victorien'iga, sest ta venna surma korral oleks ta kogu oma isa varanduse pärinud ja ühtlasi oleks saanud sellest oma osa ka Rastignac. Vautrinil olid omad kasud mängus. Ta lootis, et Rastignac annab talle piisavalt raha, et ta saaks uut elu alustada. 12. 13. Kümne Tuhande Ühing kujutas endas pättide ja petturite bandet, kes alla 10 000 frangi ei võtnud ühtegi tööotsa vastu. 14. (täpselt ei ole kindel) Vaquer kaotas enamus oma pansionäridest, kuna seal asusid ka Poiret' ja see m tähega mutt, kes reetsid Vautrin' politseile. See tõttu lubas Vautrin' kunagi kätte maksta ja see hirmutas pansionäre 15. . Isa Goriot' järeldas enne surma, et tütred olid temaga kontaktis olnud kõigest raha pärast.
hävituspataljone, korraldati diversioone raudteel. Samal ajal rööviti aga ka kauplusi, meiereid ja talusid mis kõik suurendas maal hirmuõhkkonda. Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu võitlemiseks sõjaväe regulaarüksusid ja julgeoleku väeosi, miilitsaüksusid kuid ka kohalikke nõukogude aktiviste. See võitlus oli mõlematele osapooltele ohvriterohke. 1953.aasta kremili nõudel kogutud andmete kohaselt likvideeriti 1944-53 aastatel Eesti NSV-s 662 ,, bandet" ja 336 rahvuslikku organisatsiooni. Nõukogude võim kaotas 887 inimest ja haavata sai 185. Oluliselt nõrgestas Metsavendade tegevust 1949. aasta küüditamine. Üksikuid mehi jäi metsa ka järgnevatel aastatel ning teadaolevalt viimane metsavend tabati 1987. Lõuna-Eestis. Võimude vägivallapoliitika Nõukogude Liidu vägivallapoliitika oli mitmekülgne ja suunatud erinevate ühiskonnakihtide vastu.
organisatsioonid. Metsavendade salgad tegutsesid üle kogu Eesti. Rünnati julgeolekuüksusi ja hävituspataljone. Kogu see asi suurendas maal elavates inimestes hirmu. See sõda peale sõda oli mõlemale osapoolele ohvriterohke. Metsavendlus nõrgenes oluliselt 1949. aastal küüditamise tõttu. 1950. aastal surus okupatsiooni võim lõpuks vastupanuliikumise maha. Metsavendlus tõestas seda, et Eesti ei alistunud võitluseta. 1953. aasal Kremli nõudel likvideeriti eesti NSV-s kokku 662 ,,bandet" ja 336 rahvuslikku organisatsiooni. Selles võitluses kaotas Nõukogude võim 887 meest ja haavata sai 185. Viimane metsavend tabati Lõuna-Eestist 1978. aastal. Nõukogude võimu vägivalla poliitika oli mitmekülgne, et allutada ühiskond täielikult oma kontrollile. Juba 1944. aastal algasid Eestis nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massiline arreteerimine ja nende vangi ja sunnitööle saatmine. Kokku oli arreteeritud ja vangi saadetuid inimesi umbes 30 000
Kogu see asi suurendas maal elavates inimestes hirmu. See sõda peale sõda oli mõlemale osapoolele ohvriterohke. 1949. aastal toimunud küüditamisega hävitati väga laialdaselt metsavendade toetusbaas ning nende tegevus hakkas paratamatult hääbuma. 1950. aastal surus okupatsiooni võim lõpuks vastupanuliikumise maha. Metsavendlus tõestas seda, et Eesti ei alistunud võitluseta. 1953. aastal Kremli nõudel likvideeriti eesti NSV-s kokku 662 ,,bandet" ja 336 rahvuslikku organisatsiooni. Selles võitluses kaotas Nõukogude võim 887 meest ja haavata sai 185. Viimane metsavend tabati Lõuna-Eestist 1978. aastal. Relvastatud vastupanu kõrval oli näha põrandaalused noorteorganisatsioonid, mille liikmed olid enamasti üliõpilased ja keskkooliõpilased. Nad võtsid aktiivsest vastupanust osa relvade kogumise, lendlehtede levitamise või nõukogude monumentide õhkimise teel. Metsavendade järgi kutsusid nad endid linnavendadeks
Bornhöe kui võgast rö ovlikarja, kelle ainsaks sooviks on rü ustata, häitada ja priisata, ning kes tunnevad otse paanilist hirmu võdukate vene väede ees. Eriti teravalt naeruvä aristatakse balti aadlit «rü utel» Risbiteri kuju kaudu, kelles on kehastatud manduva mõsnikeseisuse kogu nüimeelne upsakus ja kelkiv tüisus. Baltisaksa ajaloo võtsijad ja nende kannul eesti kodanlikud natsionalistid üistasid ning idealiseerisid igati Ivo Schenkenbergi ja tema bandet, nimetades teda Liivimaa resp. Eestimaa «Hannibaliks» ja omistades talle igasuguseid väitegusid. Schenkenbergi kõilõkajate hulgas oli kül talupoegliku päitoluga elemente, nagu seda nätab ka Bornhöe, kuid eesti talurahva laiadel hulkadel polnud nendega midagi üist. Vastupidi, rahvas kannatas nende hirmutegude all ja võtles nende vastu. Kodanlikul ajal pü uti aga seda salka kujutada mingi eesti rahvusliku väüsu- 451
annaabi.ee 
