Alguses esitati neid ühehäälselt ning ilma saateta. Alates üheksateistkümnendast sajandist levis mitmehäälne laul ja pillisaadet hakkasid mängima viiul, kitarr, akordion,hiljem ka suupill ja bandzo. Meremeestel oli laulmisega kaks eesmärki : lauldes läks töö hoogsamalt ja see oli ka ajaviitsmiseks ning meelelahutuseks pikal merereisil. Levinud oli koori ja eeslaulja vaheldumine. Üheksateistkümnenda sajandi lõpul said kuulsaks ka kauboilaulud, mis on suguluses briti ballaadidega. Kauboid olid suure karja karjused. Laulud olid neil enamasti lüürilise või jutustava sisuga, saateks olid kitarr, suupill, bandzo. Hillbilly muusikastiili laulud räägivad nende ( soti ja iiri ) kodumaa ajaloost, aga ka eluraskustest ja pettumustest, tragöödiatest. Kõige populaarsemaks pilliks oli neil viiuli eelkäija fiidel, mida mängiti ka tantsu saateks. Prantsuse kultuuri mõju üks nähtusi on cajun muusika. See on
9. Te Quiero Puta! - Vaieldamatult albumi parim laul. Paljudes foorumites olen ma kuulnud et puhkpillid rikuvad laulu. Minu arust puhkpillid ongi need, mis laulu uuele tasandile viivad. Tore, et Rammstein julges katsetada uusi asju, sest nad said sellega edukalt hakkama. Lisaks veel pool teksti hispaania keeles, super! 10. Feuer & Wasser - Ballaad. Ilus küll, kuid aeglustab tempo plaadi lõpus ja see mulle eriti ei meeldi. Täpselt sama moodi nagu Reise Reise puhul, et album lõpetati ballaadidega. 11. Ein Lied - Ballaad, ning mitte enam metali sugemetega ballaad, vaid lihtsalt ballaad. Võibolla albumi alguses oleks olnud hea rahulikuga alustada ja siis järsult rajuga lõpetada. Album tervikuna on hea. Selliste erinevate lugude nagu Stirb nicht vor mir, Zerstören ja Te Quiero Puta! kasutamine päästab minu silmis selle albumi igavusest. Kahjuks aga rikub asja veidi see, et lõpp vajus ära. Muidu üks parimaid albumeid. Kui varem oli nii, et iga Rammsteini album oli eelmisest
Kuigi esitati erinevatest zanritest muusikat- rahvaviisidest rokilugudeni, jäi Apelsini muusikuile siiski kõige südamelähedasemaks kantri. (Erm 1989, lk 124) Suurem osa pillidest on naturaalpillid. See võimaldas saavutada arranzeeringutes reljeefse ja selge kõlapildi. Kuna enamuses oli tegu meistripillidega, siis lisas see kõlale kordumatu tämbrilise värvingu. Repertuaari oli neil aukohal ikkagi oma muusika, millele tegi tee lahti Tõnu Aare kujundlike ballaadidega. Neil oli eredaid instrumentaalpalu ja laule. Oma paladega lisasid värvi Vello Toomemets, Ivo Linna, Priit Pihlap ja Jaan Arder. Et laulusõnum kannaks, on hoolt kandnud Ott Arder ja Henno Käo. (ibid: 124-126) Väljapoole koduriiki esinema ei kiirustatud, kuid üksikud salvestused Kesktelevisioonile tegid Apelsini siiski ka laiemale kuulajaskonnale tuttavaks. Paljud nõukogude ansamblid kopeerisid nende lavalist olemist ja muusikaliste naljade viskamist. Aja jooksul koosseis muutus
Teda eristab tema kaasaegsetest täielik individuaalism. Kui romantikud pistavad ühiskonnaga rinda, siis Blake eraldab end ühiskonnast täielikult. Blake oli oma mullis, teda ei huvitanud kas ta oma kunsti eest raha saab. Ehk siis totaalne eitus: ühiskonda tema jaoks nagu ei olegi olemas. Ta ei tiku ühiskonnale kallale, vaid lihtsalt eraldab end sellest. Esimene koolkond sel ajal oli publiku lemmik Walter Scott oma teaduslike ballaadidega. ,,Lüüriliste balladide" teist trükki peetakse romantismi manifestiks. Lisaks on kirjutanud oma teisele trükile saatesõna Wordsworth. Scottil on üle kolmekümne romaani. Wordsworth kahtlemata grupeeringu juhtiv figuur. Thomas De Quincy psühheleerilise kunsti varajane esitaja kes aegajalt Wordsworthi juures peavarju sai, mistõttu oli ta järvede piirkonnaga seotud. Wordsworth sündis 1770. Jäi varakult orvuks. Õppis Cambridge'i ja siis läks Euroopasse rändama
eesti keele võimalusi sakslastest kaasõpilastele. Tema värsiteoreetilised seisukohal "Luuletuskunst" (EkmS aastaraamat 1878) andsid luuleharrastajatele teadlikumad alused rahva- ja kunstluule, stiili ja vormi osas. Oma luuleloomingus käsitles saksa romantikute mõjualusena antud perioodile iseloomulikke teemasid ja motiive, suutmata lüürikas mainimisväärselt uut pakkuda. Loomuomane lüroeepika, oma vormimeisterlike ballaadidega kuulub eesti kirjanduse nimekamate autorite hulka. 27. Eesti rahvusromantika ja uusromantika vaheala (K. E. Sööt, J. Tamm, A. Haava, Jakob EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 19 Liiv jt). Jakob Liiv (1859-1938) - luuleloomingu ainevaldkond lai, lüürikas peegelduvad küllalt ilmekalt toonase luule siuslise ja kunstilise uuenemise keerukus ja vastuolud, kirjutajate küündimatus valitsevast voolust üle saada
annaabi.ee 
