Teine pala A. Scarlatti “Le violette” oli väga rütmikas ja rõõmsakõlaline. Kolmeosaline ülesehitus, korduv refrään. Kolmas pala A.Vivaldi “Guarda in quest’ occhi e senti” oli keerulisema ülesehituse, algas rõõmsalt ja vahepeal läks kurvemaks. Pala oli harmooniline, mängiti palju pala helitugevusega, vaikselt ja valjult kordamööda. Neljas pala, samuti A. Vivaldilt, nimega “Sposa son disprezzeta’’ mis on tõlkes “Olen põlatud abikaasa’’ ooperist “Bajazet” oli väga sünge nagu ka nimest saab järeldada. See oli sopranile suurem väljakutse kui pianistile, kuid laulja sai selles palas hästi näidata oma hääleulatust. Klaver mängis vaikselt madalamas oktavis samal ajal kui laulja võttis kõrgemaid ja pikemaid noote. Pala oli väga kurvakõlaline kuid sellegipoolest väga ilus ja harmooniline. Viies pala Christoph Willbald Gluck’i “O del mio dolce ador” 18. sajandi saksa heliloojalt pala oli väga rahulik ja aeglane
Racine'i ,,Andromaque" samuti jaotas Pariisi aadelkonna kahte leeri. Racine'i austajateks said kuningas, tema favoriit, markiis Montespanne ja suurem osa intelligentsist. Vastasteks olid aga enamasti vanameelsete aristokraatide grupp, kes jäi truuks Corneille'le, keda tulemusetult püüti vastandada noore põlvkonna esindajale. Järgnevalt lõi Racine ka teisi kuulsaid tragöödiad, nagu ,,Britannicus", ,,Iphigeneia Aulises", ,,Phaidra", ,,Berenice", ,,Bajazet" jm. 1673. aastal valiti Racine Prantsuse Akadeemiasse, kuid tema võidukäik Prantsusmaa tragöödialaval jätkus 1677. aastani, mil ta mõneti ootamatut avalikust teatrielust tagasi tõmbus, hakkates koos oma sõbra N.Boileau'ga Louis XIV historiograafiks. Kuid tema ja Boileau teos ,,Louis XIV valitsemise ajalugu" ei olnud trükkitud ja hävis eramajas aastal 1672. Teine Racine'i ajalooline töö ,, Port-Royal'i lühiajalugu" oli puhtalt kirjutaud erakondlik kirjutis, mille
Filippo, re di Macedonia (1720) La Silvia (1721) Doriclea (1732) Ercole su'l Termodonte (1723) Il Glustino (1724) Semiramide (1732) La virtu trionfante dell'amore e dell'odio ovvero il Tigrane (1724) Motezuma (1733) L'inganno trionfante in amore (1725) L'Olimpiade (1734) Dorilla in Tempe (1726) La fede tradita e vendicata (1726) Bajazet (Tamferlano) (1735) Griselda (1735) Arstide (1735) L'adeaide (1735) Ginerva, principessa di Scosia (1736) Catone in Utica (1737) L'oracolo in Messenia (1737)
Kannavad omanäolisuse pitserit. 11 aastat ei kirjutanud midagi ja siis kolme aasta sees 2 viimast. 3 komöödiat, teised tragöödiad. ,,Protsessijad" Moliere'le nina alla hõõrumiseks, Arisophanese ,,Herilased" järgi. Ülejäänud 7 näidendit ilmselgelt ebaõnnestunud neist ,,Mitridanus". ,,Iphigenia" oli samuti kriisiperioodi näidend. Peale neid jääbki 5 näidendit, mis moodustavad Racine'i loomingu tuumiku. Need on: ,,Andromache" 1667, ,,Britannicus" 1669, ,,Berenike" 1670, ,,Bajazet" 1672 ja ,,Phaedra" 1672. neile iseloomulik ja eristas Corneille omadest olid täiesti A-poliitilised. ,,Britannicus'es" veidi poliitilisust, järgis Corneille'd, näitas, kuidas tuleb kirjutada poliitilist teost. Ülejäänud näidendites domineerivad kired. Racine'i kirg on alati rahuldamata kirg, tema armastus ei leia peaaegu kunagi vastuarmastust. Üks tema tüüpilisi konstruktsioon: tema armastab temakest, kes armastab kedagi teist jne, armastatakse kedagi, kes armastab alati teist
annaabi.ee 
