Rene Descartes sündis 1596 aastal. Ta oli prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane. Ta sündis parlamendinõuniku pojana. Ema suri siis, kui poiss oli veel väike ja ta kasvas üles vanaema juures. Saanud hariduse jesuiitide kollegiumist, läks Descartes õppima õigusteadust, kuid hiljem valis ta sõjalise karjääri. See viis ta Madalmaadesse ja Baierisse, kus ta leidis enda filosoofilise ülesande: mitte ainult lisada filosoofiale, vaid rajada see uuesti algprintsiipidest peale. Descartes oli vaga katoliiklane ja näitas suurimat aukartust vaimulike, eriti jesuiitide vastu. Kuid siingi ei saanud ta soovitud rahu. Ta peale kaevati protestant poolt, et tema filosoofia on ateistlik. Descartes oleks anted kohtu alla, kui Prantsuse saadik ei oleks vahele astunud. Ta veetis suure osa oma ülejäänud elust Madalmaades kus kirjutas ka suurema osa oma
Instruktoriteks olid sakslased, sest selgeks tuli õppida saksakeelsed käsklused, riviõppus, relvade käsitsemine ja kõik muu vajalik vastavalt Saksa armee määrustikule. Ohvitseride kursus oli eraldi, Eestlaste väljaõpetele saatmine Balti allohvitserid ja sõdurid olid jaamast koos. Kuna paljud eestlased ei vallanud saksa keelt, siis kasutati sakslastest või eestlastest tõlke. Osa ohvitsere saadeti Saksamaale Baierisse Müncheni lähedale Bad- Tölzi Relva-SSi sõjakooli. 1942. a. novembri algul Eestlased väljaõpetel saabus leegioni väljaõpet teostama SS-rügemendi Loodi kodumaa-teemalisi, kividest ja murust, kaunistusi "Deutschland" 89 instruktorit. Detsembri algul saabus veel täiendavalt 97 väljaõpetajat, kelle seast määrati enamus rühma- jao- ja relvaülemaid. 13. veebruaril ´43 toimus pataljonil sõdurivande andmine.
Juhuslikult saabus sinna üks vandenõulasest kindral, keda ei tahetud ohvriks tuua, ja atentaat jäi ära. Oleks plahvatus toimunud Berghofis, poleks kedagi enam elus. Traudl surma ei kartnud, sest elu oli täis muresid, niiet surm oleks nagu lunastus olnud. Traudl oli just minemas Münchenisse, et pommitamisel peavarjuta jäänud pereliikmetele abiks olla, kui peakorterisse saabus Hans Junge. Nad veetsid paar päeva koos purustatud Berliinis ja läksid siis jälle lahku. Traudl sõitis Baierisse ja Junge tagasi oma väeossa. Traudl ei unistanud monumentaalrajatisest, vaid rahust ja vaikusest. Muidugi oli tal sõja ajal parem elu, kui enamikel teistel inimestel, kuid tundis ta end nagu kuldses puuris vang, kes tahtis tagasi pääseda keskkonda, kuhu ta kuulus. Junge oli olnud juba üle aasta abielus, kuid temasse suhtumine polnud muutunud. Hitler pidas teda ikka pesamunaks ja naljatles temaga. Oli 1944. aasta augustikuu lõpp, kui Traudlile teatati, et tema mees on langenud.
protestantlikele vürstidele. See algas 6. juulil 1630, mil „lõviks keskööst” kutsutud Gustav II Adolfi vägi maabus Pommeris. Saksa protestantlikud vürstid suhtusid rootslaste edusse esialgu umbusklikult. Pööre tuli 17. septembril 1631, mil „lumekuningaks” pilgatud Gustav II Adolf saavutas Leipzigi lähedal Breitenfeldi lahingus Tilly juhitud katoliku liiga vägede üle täieliku võidu. Rootslased tungisid takistamatult edasi Baierisse, jõudes välja Bodeni järveni. Pärast Tilly langemist 17. mail 1632 lahingus Lechi jõel pöördus keiser uuesti abi saamiseks Wallensteini poole. 16. (vkj 6.) novembril 1632 kohtusid Wallensteini ja Gustav II Adolfi väed Leipzigi lähedal Lützeni lahingus. Rootslastel õnnestus seegi lahing võita, ent kuningas Gustav II Adolf sai surmavalt haavata. kuningas Gustav II Adolf sai surmavalt haavata. Wallenstein tapeti keisri korraldatud vandenõus 1634. aastal. 6
Kolmekümneaastase sõja kolmas, Rootsi periood (163035) algas 6. juulil 1630, mil ,,lõviks keskööst" kutsutud Gustav II Adolfi vägi maabus Pommeris. Saksa protestantlikud vürstid olid rootslaste edu suhtes esialgu umbusklikud. Pööre tuli 17. septembril 1631, mil ,,lumekuningaks" pilgatud Gustav II Adolf saavutas Leipzigi lähedal Breitenfeldi lahingus Tilly juhitud katoliku liiga vägede üle täieliku võidu. Rootslased tungisid takistamatult edasi Baierisse, jõudes välja Bodeni järveni. Pärast Tilly langemist 17. mail 1632 lahingus Lechi jõel pöördus keiser uuesti abi saamiseks Wallensteini poole. 16. (vkj. 6.) novembril 1632 kohtusid Wallensteini ja Gustav II Adolfi väed Leipzigi lähedal Lützeni lahingus. Rootslastel õnnestus seegi lahing võita, kuid kuningas Gustav II Adolf sai surmavalt haavata. Keisri korraldatud vandenõus Wallenstein 1634. aastal tapeti. 6. septembril 1634 said rootslased
annaabi.ee 
