sisemises liikumises, ent kõlatervik jätab endiselt staatilise illusiooni. „ Atmospheres“ oli ka esimene Ligeti teos, mis plaadistati. Vokaalkammermuusikas, kus mikropolüfooniat rakendada ei saa, töötas Ligeti välja teise stiili, mida iseloomustab intensiivsete, kohati taotuslikult koomiliste kujundite kasutamine ning ooperlikku esitust meenutav väljenduslaad. Selles võtmes on kirjutatud „Aventures“, „Nouvelles aventures“, mõlemad kolmele vokaalsolistile ja seitsmele instrumendile, kus tekstiks on häälikutest koosnev kujuteldav keel. Ent 1965. Aastal lõpetatud Reekviemis on need kaks stiili ühte tervikusse sulatatud. Kolmas 1960. Aastatel Ligetile iseloomulik stiilivõte oli pöördumine lihtsa tonaalse harmoonia poole. Konsoneerivad kooskõlad iselomustavad näiteks a cappella kooriteost „Lux Aeterna“ ning orkestripala „ Lontano“ (1967). Et vältida liiga elementaarset
Györgi Ligeti 1923-2006 • Sündis Kolosvàri lähedal Transilvaanias • muusikaõpingud katkestas II maailmasõda • Jätkas oma muusikaõpinguid Budapesti Muusikaakadeemias 1945-1949 • Pärast lõpetamist alustas seal oma pedagoogilist karjääri • 1956 põgenes Viini ning alles pärast seda sai heliloojana tuult tiibadesse • Asus tööle Kölni Raadio elektrimuusika stuudios Looming • 1959 orkestriteos • 1962 „Aventures“ „Apparitions“ • 1965 „Nouvelles aventures“ • Mikropolüfoonia- • 1965 lõpetas Reekviemi kompositsioonitehnika, mida • Kolmas stiilivõte oli pöördumine iseloomustab tonaalse harmoonia poole, maksimaalne helikõrguslik ja r kooriteos „Lux aeterna“ ja orkestripala „Lontano“ ütmilinetihedus
(ohvitser) ning annab ta ka oma liiderlike sõprade kätesse. Marie hullub, Stolzius mürgitab kättemaksuks Desporti ja siis iseenda. Lõpuks: Mariest on saanud tänavakerjus, kellele ta isa (Wesener) teda algul ära tundmata almust jagab. Marie sureb, Wesener on ahastuses, sõdurite marss matab kõik enda alla. Antiooperlikku suunda esindas ungari päritolu helilooja György Ligeti. 1960ndate alguses kirjutas ta anti-ooperi, „mimodraama“ (miimilise draama) „Avantüürid“ (Aventures), millele järgnes teos „Uued avantüürid“ (Nouvelles avantures).Foneetiline tekst on eksperimenteeriv keelekompositsioon – „häälikuluule“ ning juba ise muusika. Koosseis: 3 lauljat, 7 instrumentalisti. Nende iseloomustamiseks on Ligeti kasutanud ka mõistet „imaginaarne [kujutletav] teater“. Ei ole narratiivsust, loogilist järgnevust. Selle asemel montaažitehnika, sürreaalsus. Tummfilmi mõju. Instrumendi kõla
Arendas välja uut tüüpi orkestrifaktuuri, mida iseloomustavad rohked divisid ja oktavis kaanonid. Selline orkestritekstuur, milles on hääli palju, kuid ükski hääl pole päriselt eristatav nimetas ta mikropolüfooniaks. Esimene teos, kus kasutas mikropolüfooniat on "Atmosphres". Vokaalmuusikas, kus mikropolüfooniat kasutada ei saa, töötas ta välja teise stiili, mida iseloomustab intensiivsete koomiliste kujundite kasutamine ja ooperit meenutav väljenduslaad. Näiteks teos "Aventures". 1960ndatel pöördub lihtsa tonaalse harmoonia poole. Näiteks "Lux aeterna". Toob sisse ka kõrvalastmeid. Kõik stiilivõtted lasi Ligeti käiku ooperis "Le grand macarbe" (Suur vikatimees), tüüpiline postmodernistlik ilming. Kirjutas ka klaverietüüde, mis olid tehniliselt väga keerukad ja isegi komplitseeritumad kui Liszti etüüdid. Luigi Nono Hariduselt jurist. Nono oli anti fasistlik helilooja. Erinevalt teistest avangardistidest
armastab noort kangakaupmeest Stolziust, ent Wesener ei anna nõusolekut nende abiellumiseks. Marie’d võrgutab aadlik Desportes (ohvitser) ning annab ta ka oma liiderlike sõprade kätesse. Marie hullub, Stolzius mürgitab kättemaksuks Desporti ja siis iseenda. Lõpuks: Mariest on saanud tänavakerjus, kellele ta isa (Wesener) teda algul ära tundmata almust jagab. Marie sureb, Wesener on ahastuses, sõdurite marss matab kõik enda alla. 12. 1960. aastad ja György Ligeti anti-ooper. “Aventures” ja “Nouvelles aventures”. 1960. aastad ja 1970ndate algus, anti-ooperi suund. Kagel, Peter Maxwell Davies, Berio. Antiooperlikku suunda esindas ungari päritolu helilooja György Ligeti. 1960ndate alguses kirjutas ta anti-ooperi, „mimodraama“ (miimilise draama) „Avantüürid“, millele järgnes teos „Uued avantüürid“. Foneetiline tekst on eksperimenteeriv keelekompositsioon – „häälikuluule“ ning juba ise muusika. Koosseis: 3 lauljat, 7 instrumentalisti. Nende
L'interculturel est écarté dans les deux perspectives, il est vrai, de façon différente et même opposée. Par rapport aux stratégies d'opposition multiculturelles, il fait figure d'illusion idéaliste. Par rapport au transculturel, il passe pour un agitateur des différences culturelles, alors qu'il faut, au contraire, souligner les ressemblances. 11 Jacques DEMORGON, « Langues et cultures comme objets et comme aventures : particulariser, généraliser, singulariser », Études de Linguistique Appliquée n° 140 octobre-décembre 2005, pp. 395-407. Voir aussi, du même auteur, deux de ses ouvrages qui nous intéressent directement ici, comme on peut s'en rendre compte à la seule lecture de leurs titres : Complexité des cultures et de l'interculturel (Paris : Anthropos, 2000, 332 p.) et Critique de l'interculturel. L'horizon de la sociologie (Paris : Economica/Anthropos, 2005, 222 p.) http://www
annaabi.ee 
