pääseda ligi sinna, kuhu varem ei saanud. Pisinärilised, polaarrebased, täiskasvanud pardid ja haned ning nende munad on siis karude toiduahela oluliseks täienduseks. Jääkarud söövad peale teiste loomade veel ka taimetoitu nagu ka nende sugulased. Näiteks marju, seeni, samblikke, rohtu, oblikaid jne. Harjumused Jääkarud veedavad suure osa aastast rüsijää ja lahvanduste piirkonnas. Kõige rohkem meeldib neile viibida lahvanduspiirkonnas, sest seal on peale jää veel ka avavett ja maapinda. Nad on harilikult aktiivsed kogu aasta. Nad tegelevad toidu otsimisega nii päeval kui ka öösel. Jääkarud oskavad väga hästi ujuda. Nad libistavad end vette või siis hüppavad pea ees. Jääkarud kasutavad ujumiseks esikäppi ja nad võivad ujuda kiirusega kuni 10 kilomeetrit tunnis. Nad sukelduvad lahtiste silmadega, kuid suletud ninasõõrmetega. Jääkarud on võimelised vee all vastu pidama kuni 2 minutit. Kui nad tulevad veest välja,
5 Eluviis Täiskasvanud jääkarud elavad üldiselt üksinda ning nad ei ole territoriaalsed. Kokku kogunevad nad enne jääle minemist. Üheskoos oodatakse kuni jää on piisavalt paks, et suudaks kanda kuni 770 kg kaaluvat suurt kiskjat. Ootamise ajal naudivad jääkarud üksteise seltskonda ja mängivad palju. Suurema osa oma elust viibivadki jääkarud jääl. Kõige meelsamini on nad lahvanduspiirkonnas, kus lisaks jääle on avavett ja maapinda. Jääkarud on aktiivsed kogu aasta vältel. Toidu otsimisega tegelevad nad nii öösel kui ka päeval. Peamiseks toiduks on hülged. Jääkarud on ka suurepärased ujujad nad võivad ujuda kuni 10 km/h. Vette nad libistavad end või hüppavad pea ees. Sukelduvad nad lahtiste silmade ja suletud ninasõõrmetega. Vee all on nad võimelised olema kuni 2 minutit. Veest väljudes raputatakse otsekoheselt kasukas kuivaks. Ohuallikad
setetest, järjest on suurenenud biogeensete ainete hulk jõevees, mis avaldab märgatavat mõju delta ja lahe elustikule (Kumari, 1985). Matsalu suurimaks väärtuseks on 3000 ha roostikke lahe idaosas oma roostikulinnustikuga, 2900 ha rannaniite ümber lahe rannikulinnustikuga, 4000 ha üleujutatavaid luhtasid Kasari alamjooksul luhalinnustikuga, umbes 60 saart ja laidu pindalaga 0,1...272 ha lahes ja Väinameres merelinnustikuga ning üle 26 000 ha avavett, millest suur osa on lindudele toitumiseks sobivalt madalaveeline. Matsalu lahe roostikud ja saartevaheline ala Väinameres on olulised veelindude sulgimisalad. Kõige tähtsam on siiski Ida-Atlandi rännuteele jääva lindude puhke- ja toitumispaigana. Sügisel läbi Matsalu rändavaid veelinde on ligikaudu 300 000, eelkõige on märgala tuntud Euroopa suurima sügisese sookurgede peatuspaigana (Kuresoo, 1998). 8 Vilsandi rahvuspark
Langedes aga väga sügavale, hakkab valgus nende arengut piirama. Apvellingualadel võivad tõusta taas kõrgemale veekihti. Ränivetikad tuleb otsida sealt, kus vesi on intensiivses liikumises. Seisvas vees on neid vähe. Ainevahetusproduktid on rasvad. Nanoplanktoni hulka kuuluvatel viburlastel puudub tugev rakusein, ka kalduvus uppuda ei ole omane. Kulgevad vees viburite abil, kuni 20 kehapikkust tunnis. Viburvetikaid võib leida kohast, kus ei ole lainetust või avavett. Neile ei meeldi liikuv vesi. Palju on neid troopilistes vetes. Suhteliselt sügavates veekihtides. Tähtsus: 70ndatel alles saadi aru. Tehnika arenes. Planktonis olevate 200-2000 mikromeetriste isendite hulgas domineerivad loomad ehk zooplankton. Kõige rohkem on koorikloomi: aerjalalised (ehk kopepoodid) ja vesikirbulised (ehk kladotseerid). Need 2 rühma on ränivetikate ja viburvetikate esimesed tarbijad. Üle 2000 mikromeetrised isendid kuuluvad
annaabi.ee 
