aastaselt valla kulul Vändra kihelkonnakooli. Hea lauluhääl ja andekus olid nähtavasti selleks tõukejõuks, miks Vändra koguduse õpetaja ja tolleaegne rahvakirjanik Karl Körber hakkas hoolsa noormehe vastu huvi tundma, võttes ta endale kutsariks. 19 aastaselt asus ta tööle köstrina. `'Perno Postimees ehk Näddali leht'' 1857 aastal asutas Jannsen esimese regulaarselt ilmuva nädalalehe, mis ilmus Pärnus aastatel 18571886. Pärnu Postimehe avanumbris pöördus Jannsen esimest korda Eesti rahva poole, mitte enam maarahva poole. Koos Eesti rahva nime kasutusele võtuga õhutas Jannsen ka rahvaluule põlistamist. `'Eesti Postimees'' 1863. aastal asus Jannsen elama Tartusse, Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeeri kus hakkas välja andma uut ajalehte `'Eessti Teine tase Postimees'', mis siiski oli samas stiilis Kolmas tase
kultuurrahva definitsiooni. Teiseks on mõistlik arvestada sellega, kuidas kohalik põlisrahvas ennast ise määratles keskajal/uusajal (etnoste enesereflektiivsus). Esimestes säilinud eestikeelsetes tekstides on selleks maarahvas. On arvatud, et selline määratlus tulenes otseselt pärisorjuse kehtestumise protsessil tulnud vastandumisest sakslastele undeutsch. Sõna eestlased kasutas esimest korda J. V. Jannsen oma pöördumises Perno Postimehe 1857. aasta avanumbris: ,,Terre, armas Eesti rahwas" Selle teksti/ekskursiooni eesmärk on anda ülevaade maarahva eluolust, osatähtsusest ja tegevusaladest keskaegses Tallinnas. Teemakohaselt puudutatakse neid eestlasi, kes elasid Tallinna linnamüüri sees, kui ka neid, kes elasid linnasarasesse või eeslinnadesse jääval territooriumil. Risto Sulu Maarahvast linnaelanikkonna kujunemine:
23 ""Sakala" saab /.../ omalt poolt kõigest omast jõuust selle eest tööd tegema, et meie igas omas isamaa asjas, mis meie vaimu-elu edendab, edasi jõuaksime. Ta /.../ saab ilma kartuseta nõudma, et üheski asjas seismist ei oleks ehk pealegi tagasiminemist, vaid et meie ikka edasi tõttaksime," kirjutas Carl Robert Jakobson ajalehe "Sakala" avanumbris 1878. aastal. Teravas toonis astus CRJ ajalehe veergudel mõisnike ja kirikuõpetajate vastu, pidas ise ja nõudis teistelt võitlust oma õiguste saavutamiseks: ,,Meie ei saa mitte aru," kirjutas Jakobson, ,,mispärast meil, eestlastel, kes meie omaenese maal elame, niisama poliitika õigust ei pea olema, kui sakslastel, kes meie sekka hiljem on elama asunud." Jakobson pani suuri lootusi Vene valitsuse toetusele, uskudes, et riigivõim tühistab baltisakslaste
Juba juunis sai Hurt teate, et Trükiasjade Peavalitsus Mesilase väljaandmiseks luba ei anna. Sellest teatas Hurt võimalikele Mesilase ootajatele EP lisalehe esimeses numbris 1871. a algul. Ajakirja asemel lubas Hurt samanimelise raamatu järgmisel aastal välja anda. 1870. a lõpul oli Jannsen saanud loa suurendada EP mahtu neljalt leheküljelt kuuele. Nii osutus võimalikuks hakata välja andma eraldi lisalehte. Seda toimetama kutsus Jannsen Jakob Hurda. Juba lisalehe avanumbris rõhutas Hurt, et tahab olla lugejaile juhatavaks, noomivaks ja karistavaks koolmeistriks, kes "igapidi armastuses oma isamaale tõsist tulo ja kaso püüab". Lisalehte kirjutades järgis Hurt põhiosas oma varasemat ajakirja programmi, seades eesmärgiks lugejate silmaringi avardamise, aga ka uue kirjaviisi propageerimise. Oma töö kallale asus Hurt suure innuga, püüdes valgustada teemasid, mis seni olid alles vähe lugejateni jõudnud.
seltsi , puudust kannatavate eestlaste abistamiseks. Luba anti ja ei saa öelda et lätlased oleks seda ainult varjuna täitnud, eestlastele koguti asju ja esemeid ja saati. Näljahäda lõppedes ei saadeti seltsi laiali , vaid hakkas tegutsema uue nime all Riia-lätlaste selts 1869 aasta sügisel, esimeheks valiti B. Dirikis, kes kuulub samuti rahvusliku ärkamisaja juhtivate tegelaste hulka. Avanumbris kirjutati sissejuhatav artikkel et lätlasel on õigus haridusele, õigus rahvusliku kultuuri edendamisele, ja hukka tuleb mõista kõik balti-saksastamised. 1877 lisandus veel üks ajaleht ,, RigasLapa“, esimene lätikeelne päevaleht, teised olid nädalalehed. 1870 aastal Riia-lätlaste selts ostis endale maja. Vastu võeti kõiki kes soovisid oma rahva jaoks midagi ära teha, ei häbenenud neid ja olid valmis neid tunnistama
annaabi.ee 
