Kanakull on võimeline ka läbi puuvõrade lendama. Inimasulate ümbruses ta tavaliselt keerleb. Kanakull häälitseb heledalt "hii-hii-hii..." või kilkavalt üksikhüüdena kõlavalt "kiak". Kanakull on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika metsastel ja avamaastikel. Ka Madagaskaril on see liik levinud. Ladinas on ta väheneva arvukusega ent siiski veel üldlevinud haudelind. Elab suuremates metsades, eelistades kuuse-segametsi. Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakull ei toitu ainult kanadest, nagu seda nime järgi arvata võiks. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib. Pesa ehitab kanakull enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Kurnas on tavaliselt 3...4, harva 2 või 5 muna ja see on täis mai esimesel poolel. Pojad lennuvõimestuvad juuli esimesel poolel. Meie kanakullid harilikult talve saabudes
Tiibadel ja tagaseljal on nõrgalt väljapaistvad heledamad tähnid. Silmade kohalt kuni nokani on selgelt väljajoonistuvad kulmud / hele triip. Nokk on suhteliselt pikk ja sirge, otsast tumedat tooni, tüviku osa heledam. Jalad on suhteliselt lühikesed ning roheka varjundiga. Pesitsusperioodil on metstildri sulestik tumedam kui puhkeperioodil. Metstildrit võib tihti kohata metsades lompide läheduses. Ta on üsna levinud lind niiskete ja soiste metsade servades ja rabades. Avamaastikele satub ta harva. . Metstilder pesitseb soistel metsaservadel ja raiesmikel, mis külgnevad veekogudega ja/või pikemat aega püsivate veelompidega. Metstilder on üsnagi häälekas lind. Oma kohalolekust annab ta märku valju ja meloodilise "tlüü-tlüi" hüüuga. Seevastu oma käitumiselt on ta tildrite hulgas pigem rahulik ja tema liigutused on aeglasemad. Üldjuhul pesitseb ta üksikute paaridena. Väga toidurohketel aladel võivad tekkida ka väiksed seltsingud, kuhu koguneb rohkem linde
Kanakull on enam-vähem ronga suurune lind. Lennul on näha hele või kreemikas tumedate ristvöötide või -triipudega keha alapool. Ülapoole on suled pruunikashallid või helepruuni värvusega. Kanakulli saba on küllaltki pikk ja sõudelennul kitsalt koos, keerlemisel aga lehvikjalt laienenud. Tiivad on laiad ja suhteliselt ümarad. Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee kunagi. Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib. Pesa ehitab kanakull enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Kurnas on tavaliselt 3...4, harva 2 või 5 muna ja see on täis mai esimesel poolel. Kuuse-käbilinnu omapäraks on tüse nokk, mille otsad teineteisest ristamisi üle ulatuvad. Lind ise on varblasest veidi suurem. Isalind on põhiliselt punane, emalind kollakasroheline
Seal domineerivad taimed nagu suur kastehein, põldtimut ja harilik aruhein, sagedased on ka harilik orashein, kerahein, punane aruhein, aas-seahernes, aasristik, mets-harakputk, maajalg, köömen jt (Kukk 2004). Putukatest esineb lamminiitudel kiililisi, tirdilisi, mardikalisi, ühepäevikulisi, ehmestiivalisi ja kahetiivalisi. Nende elupaigad on tihedalt seotud veega. Kuivematel lamminiidualadel elab palju niitudele ja avamaastikele iseäralikke liike. Jõgede kaldavöönditel on mitmekesine mardikaliste fauna, kus võib kohata mitukümmend liiki jooksiklasi. Eesti punasesse raamatusse on kantud suurliblikad nagu teelehe-mosaiikliblikas ja mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne), kes võivad tõenäoliselt paikneda ka Rannapungerja luhtadel. Kahaneva leviku ja arvukusega on kaerasori (sihktiivaline)elupaigad(Kukk2004).
Hiireviu keha üldpikkus on 53cm, millele lisandub isasel 34-37cm ja emasel 37-40cm tiivapikkust. Isaslind kaalub 620-910g ja emaslind 880-1000g. Ta saagiks langevad põhiliselt hiired, kuid ta sööb ka väiksemaid värvulisi, nooremaid parte ja kanalisi. Hiireviu on levinud Vahemeremaadel ning Euraasia metsa ja metsastepivööndis, kuid ka mõnedel Atlandi ookeani idaosa saartel ja Lõuna- Himaalajas. Hiireviu eelistab niiskeid kuusemetsi, kuid saagijahile läheb ta enamasti avamaastikele. Pesa rajab ta tavaliselt kuuse või männipuu otsa, kuid teda on nähtud pesitsemas ka lehtpuude otsas. Hiireviu ei ehita endale iga aasta uut pesa, vaid kasutab vana pesa, kuhu on lisatud värskeid puuoksi. Aprilli lõpul on ta pesas 2-4 valget muna, mis on kaetud roostepruunide, hallide või kollaste laikudega. Pojad kooruvad mai lõpul ja lennuvõimestuvad juuli algul. Nende arv sõltub emase toitumistingimustest.
annaabi.ee 
