Tänapäevane rahvakunst kannab nime poploor, mille alla kuuluvad mõisatatused, lauluparoodiad, anekdoodid, killud, grafiti jne. Erinevalt vanemast rahvakunstist on poploor kirjalik. Sigrid Saarlep on kirjutanud: Nii nagu mujal maailmas, on ka meil Eestis kaasajal olemas omad kunstnikud "rahva seast", kes jätkavad ja taasloovad "elavat" traditsiooni, olgugi harjumuspärasest veidi teisenenud kujul. Nende inimeste loodud kunsti on nimetatud naivismiks, autsaiderite kunstiks, kodukäsitööks, harrastuskunstiks, külahullude kunstiks, tagaaia kunstiks jms. Eesti Rahva Muuseumi teadur Heiki Pärdi on kirjutanud, et üha vähem leidub kaasajal uurijaid, kes kasutavad rahvakultuuri mõistet, kui vaatlusaluseks objektiks on rahva tegelik kultuur. Tema arust on rahvakultuur teadlaste ja ideoloogide ühislooming konstruktsioonina, mitte rekonstruktsioonina sellest, "mis tegelikult oli". Pärdi räägib ka
, enamikul esines raskeid vaimseid probleeme ja tundeelu häireid skisofreeniast, neurooside ja psühhoosideni. Dubuffet'le, kes ilmselgelt romantiseeris tõsiseid kannatusi põhjustavat vaimuhaigust, tundusid need inimesed tõelised kunstnikud ja nende looming geniaalne. Dubuffet' meelest oli nn. kultuurne kunst igav, kammitsetud ja ühiskonna kehtestatud norme järgiv (seega väljastpoolt tulev). Aga metsikute nn. toores kunst (Art Brut pr. k. toores, töötlemata kunst, laiemalt autsaiderite kunst ) seevastu algupärane, vahetu ja sügavalt sisemusest tulev. Loomulikult ei oleks metsikuid niisama lihtsalt päris kunsti hulka võetud, Dubuffet oli ise piisavalt mainekas kunstnik ja tema arvamus piisavalt autoriteetne. XX sajandi 20ndatel avaldasid kaks psühhiaatrit Walter Morgenthaler (1882 1965) ja Hans Prinzhorn (1886 1933) kumbki raamatu, mis käsitlesid vaimuhaigete loodud kunsti. Senini ei olnud enamik
kindlaksmääratud geograafilises piirkonnas ühel teataval liinil või teatavatel liinidel ning kellel on mingit liiki kokkulepe või leping, et nende liiniteenused on ühesuguste või ühiste prahihindade ja muude kokkulepitud tingimustega. Pideva kaubavoolu tagamiseks tehakse püsiklientuurile (kaubasaatjaile) hinnaalandust. Laevanduskonverents on suunatud sõltumatute rahvuslike laevaliinide ja autsaiderite vastu. Liinid, mis ei kuulu konverentsi liikmete hulka, võivad konkureerida konverentsi liikmetega tingimustel, et nad järgivad kaubanduslikel alustel toimuva ausa konkurentsi põhimõtet. Laevanduskonverentsi veetava lasti jagamist teatud laevateel reguleerib ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi koostatud toimimisjuhend ehk ,,UNCTADi toimimisjuhend" ja eelkõige nn reegel 40:40:20. Selle reegli kohaselt saavad laevatee kummaski otsas olevad riiklikud
Gonzalo Torres Ballester Ferrol- ,,Los gozos y las sobras" Alvaro Cunqueiro- ,,Las Mocedades de Ulises", ,,Un hombre que se parecia a Orestes" Kasutas otseselt antiigi müüte. Miguel Delibes- elas 90-aastaseks. ,,Las ratas", ,,Cinco horas con Mario" Juan Benet- põhiteos ja peamine kuulsusallikas (on ka film) ,,Volveras a Region" Suurtäht nimes viitab teatavale sümbolile, vbl allegooriale. Sümbolistlik realism. Müüdid. Juan Marse- kodanluse ja ühiskonna autsaiderite vahekord, uuem kirjandus (pole enam kodusõjaga seotud) ,,Ultimas tardes con Teresa", ,,Si te dicen que cai", ,,La muchacha de pragas de oro" Javier Marias- ,,Corazon tan blanco" Julio Llamazares- ,,La lluvia amarilla" 1960-1970ndatel pole palju Hispaania kirjandust tõlgitud. Hispaania luules pole erilisi suurkujusid olnud pärast 28.aasta põlvkonda. Näitekirjanikud: Antonio Buero Vallejo (üks nimekamaid Hispaania näitekirjanikke sõjajärgsel
annaabi.ee 
