Niimoodi sattus kirjanduse ka omaaegne politseiuurija Hillar Timusk, kes pidi selgitama, kas tegu on luulega või mitte. Teksti kaitseks ilmus samuti artikleid, mis selle esteetilisust põhjendasid. Näiteks K. Pruul 1996/7 Vikerkaares, kes leiab, et see parodeerib entsüklopeedialikke zanre. Eesti Nõukogude Kirjanike Liit eksisteeris tegelikult kuni 1958. aastani, stalinistliku perioodi vältel. Seega hakkab taolises pealkirjas tööle stalisnistliku perioodi kirjanduslik diskursus: kuidas autoritesse suhtuti, mida hinnati jne. Sellega moodustab ta stalinistliku perioodi paroodia-kriitika. Tolles perioodis solvati ja sõimati kirjanike poliitilisest ideoloogiast lähtudes. Solvangutel polnud nende kirjandusliku loominguga midagi pistmist. Täpselt sama võtet kasutab ka Kivisildnik oma nimekirja puhul. http://www.teataja.ee/et/kivisildnik.php 18. Triin Soometsa ja Elo Viidingu (Elo Vee) luule. Triin Soomets ,,Sinine linn", ,,Randmes unejanu", ,,Janu masinas".
Huvipakkuvam on ehk teine temaatika. 1930. aastatest alates avaldas ta rea romaane (näiteks „Naatsaretlane“ 1939, „Mooses“ 1951), milles kujutas Jeesuse, Maarja, Pauluse ja Moosese elu. Need romaanid tekitasid poleemikat ja isegi pahameelt kitsarinnalisemate juudiusuliste seas, kelle meelest kirjanik lähenes liiga leplikult vaenulikuks peetud kristlikule traditsioonile. Arvestades aga, et kristlaste üldarvamus juudilikesse autoritesse umbusuga suhtub, jäi Aš, nagu paljud enne ja pärast teda, kahe vaenuliku tule vahele. Venemaaga seotud kirjanikest tooksin esile järgmised: Dovid (David) Bergelson (1884 – 1952) – aastal 1913. ilmus tema romaan „Kui kõik on läbi“ (eesti keeles 1999), mille teemaks võib nimetada armastuse ja vaimsete püüete sumbumist tsaariaja lõpul Ukraina linnakeses. Teost on peetud esimeseks moodsaks jidišikeelseks romaaniks. Weimari vabariigi ajal (1918 – 1933) elas
Dünaamilisus kaheneb, staatilisus tuleb jälle esile. Võib öelda, et 30ndate ja 80ndate Alver on poeetilise keele poolest lähemal kui 30ndate ja 60ndate Alver. See oleks nagu ringiga tagasijõudmine Arbujate juurde. Ka temaatika poolest: + siin hakkavad mängima kaks luuletust: "Arbujate aeg" + tagasipöördumine algusesse 2005 "Koguja" on kõige parem raamat Alveri luule juurde minekuks, sest seal on esmatrükkide variandid. August Sang Kersti Merilaas Paul Viiding Kõikidesse autoritesse on programmeeritud kultuursus. On selge, kuidas tekivad kompositsioonid mittekultuursete positsioonidega. Kirjanduslike kommete hea tundmine, aga kultuursus võib olla ka kultuuriga küllastatus. Uku Masing on kõige alternatiivsem autor. Merilaas on Arbujate seltskonnas kõige traditsioonilisem. Paul Viiding Paul Viiding jäi Eestisse ja kohanema Nõuk oludega, aga siin asi jäi katkendlikuks sellepärast, et Viiding sattus ikkagi mingi hetk põlu alla ja ta sunniti 1950ndate alguses
konservatiivsusest, pessimismist, mis levis venestusajaga. Eraldati end baltisaksa mõtteviisi pooldajatest. Nõuti idealismi, seniste jõudude koondumist. Mõjusid, mis nt olid olulised Tuglasele või Suitsule jne, oma kriteeriumitest lähtus Aavik. See polnud ülimalt üksmeelne „N-E“ sisering. „N-E“ korraldatud muutmise paralleel ei pidanud olema ainult esteetika muutus, vaid ka poliitika muutus. Nt Tuglas osales eriti 1905 eri koosolekutel. Suhtuti paljudesse autoritesse kriitiliselt, aga suhe polnud ka väga valuline. Seda näitab, et I albumi tiitellehe kõrval olevale lehele valiti Kreutzwaldi pilt. I kogust ½ autoritest kuulus vanemasse põlvkonda, nt Anna Haava, Ansomardi. Osa tekste on traditisoonilised, erilist esteetikamuutust pole. Üsna rahulik kooseksisteerimine eelneva põlvkonna autoritega. Järgnevates albumites olukord muutub, sest seal juba antakse ruumi ennekõike moodsamat esteetikat kasutavaile autoreile. 2
annaabi.ee 
