ellurakendamist ning eesti keele ja eestlaste positsioonide võrdsustamist sakslaste ja venelaste omadega, eriti hariduses. Revoolutsiooni jätkumist ei pidanud nad enam vajalikuks. Kuid suur osa rahvasaadikuid olid tunduvalt radikaalsemalt meelestatud. Nii tekkis kongressil tõnissonlaste ja radikaalide vahel terav vastuolu, mis lõppes koosoleku lõhkiminekuga. * 1906. aastal valiti Tõnisson Liivimaa kubermangu talupoegade saadikuna I Riigiduumasse ning tegutses seal esialgu autonomistide-regionalistide rühmas. Duumas sai Tõnisson tuntuks jõulise kõnemehena. Peagi saadeti I Riigiduuma laiali ning hiljem arreteeriti Tõnisson Viiburi märgukirjale (kus protesteeriti Duuma laialisaatmise vastu) allakirjutamise tõttu ning oli 1908. aastal 3 kuud vangis. Postimehe väljaandmine peatati 8 kuuks. * Tõnissoni initsiatiivil loodi 1910. aastate alguses Eesti Noorsoo Kasvatamise Selts (ENKS) ning Ühistegevuse Edendamise Keskselts. ENKS rajas Lõuna-Eestisse mitmeid eestikeelseid
jaoks näis liialt tagasihoidlikena nii Jaan Tõnissoni eduerakondlased kui ka Konstantin Pätsi ,,Teataja" ringkonnad. Revolutsiooni mahasurumisele järgnes sunnitud maapagu Sveitsis ning väljasaadetu elu Narvas ja Peterburis. Alles 1909 avanes võimalus jätkata advokaadi praksist Tallinnas ning ühiskondlikku aktiivsust ,,Estonia" seltsis, Vastastikuses Krediidi Ühises ja mujal. Juba 1905 tõstatas Strandman mõtte taotleda Eesti autonoomiat ja osales ülevenemaalises autonomistide kongressil Peterburis. Sveitsis viibides oli ta tegev autonoomiaseaduse projekti koostamisel, I maailmasõja ajal rajas aga Tallinnas autonimistide klubi. Pärast Veebruarirevolutsiooni propageeris ta taas autonoomiat, kuulus vastava seaduseelnõu väljatöötajate hulka ja aitas seda Vene valitsuse ringkondades läbi suruda. Autonoomiaseaduse alusel valitud Ajutise Maanõukogusse kuulus ka Otto Strandman --esialgu liikmena, hiljem aseesimehena. Tema juhatas ajaloolist koosolekut 28
aulas ("aulakoosolek"). Tagantjärele on arvatud, et mõlemal koosolekul oli umbes sama palju inimesi ning on teada, et väga suur osa inimestest käis kahe koosoleku vahet, suutmata otsustada, kumma programmi ta toetab. Kongressi lõhkiminekust on üpris põhjalikult oma mälestustes kirjutanud Friedebert Tuglas. Tõnissoni tegevus revolutsioonist revolutsioonini (19061917) 1906. aastal valiti Tõnisson Liivimaa talupoegade saadikuna I Riigiduumasse ning tegutses seal esialgu autonomistide-regionalistide rühmas, kes nõudsid Venemaa vähemusrahvustele rahvusautonoomiat. Duumas sai Tõnisson tuntuks jõulise kõnemehena, ent kuna autonomistide arv Duumas oli suhteliselt väike ning nende vaated suhteliselt erinevad (näiteks poolakad nõudsid riiklikku iseseisvust, mis toonastes oludes oli mõeldamatu), siis jäi nende reaalne mõju Venemaa asjadele sisuliselt olematuks. Hiljem liitusid eesti saadikud kadettide saadikurühmaga. Eestlased ja lätlased nõudsid ka
üritatud esitada. See nõukogu nägi ette, et Eesti saab oma maanõukogu ja parlamendi?. Ühtseks jäävad välispoliitika, riigikaitsepoliitika, majanduspoliitika, tollisüsteem. Maailmasõja eel tekkis Tallinnas Eesti Intelligentide klubi, mis koondas kõiki Eesti haritud seltskonna tegelasi. Seal arutati kõikvõimalikke päevapoliitilise probleeme. Tekkisid mingid väiksemad seltskonnad, ühte sellist hakati nimetama autonomistide rühmaks, nende eestkõnelejaks kujunes Jüri Vilms, enamik neist panid hiljem aluse Eesti tööerakonnale? 1915. aastal Vilms tutvustas autonoomia mõtteid ajakirjas Vaba Sõna. 1916 esines ta Eesti talurahva vabastamise pidulikul aktusel, kus kuulutas autonoomia saavutamise Eesti rahvuse kõige olulisemaks eesmärgiks. Vilms koostas uue seaduseelnõu, nägi välja samasugune nagu 1906. Sveitsis koostatud, rohkem tähelepanu pööratud rahvusautonoomiale
annaabi.ee 
