Vaatlused Standardsed vaatlusajad: kl. Standardsed vaatlusajad: kl. 00, 03, 06, 09, 12, 15, 18, 21 00, 03, 06, 09, 12, 15, 18, 21 GMT GMT Automaatjaam edastab Automaatjaam edastab andmeid igal täistunnil andmeid igal täistunnil Lisaks automaatjaamale Lisaks automaatjaamale tehakse ka manuaalseid tehakse ka manuaalseid vaatlusi: kl. 06, 18 GMT vaatlusi: kl. 06, 18 GMT Vaatluste algus 1922 Vaatluste algus 1922 Mõõdetavad ja Mõõdetavad ja vaadeldavad elemendid: vaadeldavad elemendid:
Metaan neelab tugevasti päikesekiirguse kollast ja punast osa, seega peegelduvad tagasi vaid sinised ja rohelised kiired. Sellest tulenebki Uraani sinakasroheline värvus. "Voyager 2" möödus Uraanist 107000 km kauguselt 24. jaanuaril 1986 (kaks päeva enne kosmosesüstiku "Challenger'i" katastroofi). Maast oli automaatjaam sel ajal nii kaugel, et raadiosignaalidel kulus siiajõudmiseks 2 tundi ja 45 minutit. Vaatamata lähedusele paistis Uraan automaatjaamale sama ühtlaselt rohekassinine nagu Maalt, meenutades rohkem maist ookeani kui Jupiteri või Saturni tormilisi atmosfääre. Alles pärast fotode kontrastsuse olulist tõstmist arvuti abil õnnestus näha ekvaatoriga paralleelseid vööndeid ja mõnda üksikut pilve. Pilvede omavahelised kiirused on suurusjärgus 100 m/s ja nad liiguvad (st. tuul puhub) planeedi pöörlemisega samas suunas. Raadiovaatlustega leiti sügavamal atmosfääris tihe pilvekiht, mis koosneb ilmselt metaani jääst
vähesel määral atsetüleeni. Metaan neelab tugevasti päikesekiirguse kollast ja punast osa, seega peegelduvad tagasi vaid sinised ja rohelised kiired. Sellest tulenebki Uraani sinakasroheline värvus. "Voyager 2" möödus Uraanist 107000 km kauguselt 24. jaanuaril 1986. Maast oli automaatjaam sel ajal nii kaugel, et raadiosignaalidel kulus siiajõudmiseks 2 tundi ja 45 minutit. Vaatamata lähedusele paistis Uraan automaatjaamale sama ühtlaselt rohekassinine nagu Maalt, meenutades rohkem maist ookeani kui Jupiteri või Saturni tormilisi atmosfääre. Alles pärast fotode kontrastsuse olulist tõstmist arvuti abil õnnestus näha ekvaatoriga paralleelseid vööndeid ja mõnda üksikut pilve. Pilvede omavahelised kiirused on suurusjärgus 100 m/s ja nad liiguvad (st
Metaan neelab tugevasti päikesekiirguse kollast ja punast osa, seega peegelduvad tagasi vaid sinised ja rohelised kiired. Sellest tulenebki Uraani sinakasroheline värvus. "Voyager 2" möödus Uraanist 107000 km kauguselt 24. jaanuaril 1986 (kaks päeva enne kosmosesüstiku "Challenger'i" katastroofi). Maast oli automaatjaam sel ajal nii kaugel, et raadiosignaalidel kulus siiajõudmiseks 2 tundi ja 45 minutit. Vaatamata lähedusele paistis Uraan automaatjaamale sama ühtlaselt rohekassinine nagu Maalt, meenutades rohkem maist ookeani kui Jupiteri või Saturni tormilisi atmosfääre. Alles pärast fotode kontrastsuse olulist tõstmist arvuti abil õnnestus näha ekvaatoriga paralleelseid vööndeid ja mõnda üksikut pilve. Pilvede omavahelised kiirused on suurusjärgus 100 m/s ja nad liiguvad (st. tuul puhub) planeedi pöörlemisega samas suunas. Raadiovaatlustega leiti sügavamal atmosfääris tihe pilvekiht, mis koosneb ilmselt metaani jääst
koostise määrangud, mis näitasid maiste elusorganismide eksisteerimise võimatust Marsil. "Mariner 9" tehtud fotod kujutasid Marsi pinnal iidseid jõesänge, milles umbes miljard aastat tagasi oli voolanud vesi. See andis lootust, et võib-olla on seal kunagi siiski elu tekkinud ning halvenevate tingimustega kohanenud ja praeguseni säilinud. Kõige tõenäolisemalt võiks tegu olla mikroorganismidega. Nende avastamiseks paigutati kahele "Viking" nimelisele automaatjaamale bioloogialaboratooriumid. Maandumine toimus 1974. aasta suvel. Orgaaniliste ainete avastamiseks tehtud katsed positiivseid tulemusi ei andnud, see vastu aga se oli täielik ootamatus, kuna Marsi pinnases oleks võinud olla vähemalt meteoriitidest pärinevaid mittebioloogilise tekkega orgaanilisi aineid. See-eest andsid kõik kolm bioloogilist katset positiivse tulemuse. Põhjalikum eksperimenteerimine näitas siiski, et tegu on keemiliste protsessidega. Ilmselt on Marsi pinnases
määrangud, mis näitasid maiste elusorganismide eksisteerimise võimatust Marsil. "Mariner 9" tehtud fotod kujutasid Marsi pinnal iidseid jõesänge, milles umbes miljard aastat tagasi oli voolanud vesi. See andis lootust, et võib-olla on seal kunagi siiski elu tekkinud ning halvenevate tingimustega kohanenud ja praeguseni säilinud. Kõige tõenäolisemalt oleksid need siis mikroorganismid. Nende avastamiseks paigutati kahele "Viking" nimelisele automaatjaamale bioloogialaboratooriumid. Maandumine toimus 1974. aasta suvel. Pinnaseproovidega viidi läbi kolm erinevat katset. Orgaanilisi aineid ei leitud. See oli täielik ootamatus, kuna Marsi pinnases oleks võinud olla vähemalt meteoriitidest pärinevaid mittebioloogilise tekkega orgaanilisi aineid. See-eest andsid kõik kolm bioloogilist katset positiivse tulemuse. Põhjalikum eksperimenteerimine näitas siiski, et tegu on keemiliste protsessidega. Ilmselt on
temperatuuri ja atmosfääri koostise määrangud, mis näitasid maiste elusorganismide eksisteerimise võimatust Marsil. "Mariner 9" tehtud fotod kujutasid Marsi pinnal iidseid jõesänge, milles umbes miljard aastat tagasi oli voolanud vesi. See andis lootust, et võib-olla on seal kunagi siiski elu tekkinud ning halvenevate tingimustega kohanenud ja praeguseni säilinud. Kõige tõenäolisemalt oleksid need siis mikroorganismid. Nende avastamiseks paigutati kahele "Viking" nimelisele automaatjaamale bioloogialaboratooriumid. Maandumine toimus 1974. aasta suvel. Pinnaseproovidega viidi läbi kolm erinevat katset. Orgaanilisi aineid ei leitud. See oli täielik ootamatus, kuna Marsi pinnases oleks võinud olla vähemalt meteoriitidest pärinevaid mittebioloogilise tekkega orgaanilisi aineid. See-eest andsid kõik kolm bioloogilist katset positiivse tulemuse. Põhjalikum eksperimenteerimine näitas siiski, et tegu on keemiliste protsessidega. Ilmselt on Marsi
(Eero Noorkõiv) Tähtsaim vastuargument elu olemasolule planeedil osutus rõhu, temperatuuri ja atmosfääri koostise määrangud, mis näitasid elusorganismide eksisteerimise võimatust Marsil. "Mariner 9" tehtud fotod kujutasid Marsi pinnal iidseid jõgesi, milles voolas kunagi vesi. Tekkis lootus, et seal võis olla kunagi elu ja võib-olla on ka praegu. Kõige tõenäolisemalt oleksid need mikroorganismid. Nende avastamiseks ehitati kahele automaatjaamale bioloogialaboratooriumid, mis maandusid 1974. aasta suvel. Pinnaseproovidega viidi läbi kolm erinevat katset, mille käigus ei leitud orgaanilisi aineid. See oli ootamatu, kuna Marsi pinnases oleks võinud olla vähemalt meteoriitidest pärinevaid mittebioloogilise tekkega orgaanilisi aineid. Õnneks andsid bioloogilised katsed positiivse tulemuse. Põhjalikum 8
annaabi.ee 
