juhtudel on meil tegemist kultuuri märgilise olemuse erinevate aspektidega. … Meie käsitame kultuuri kui k o l l e k t i i v i m i t t e p ä r i l i k k u m ä l u, mis avaldub teatava keeldude ja ettekirjutuste süsteemina. … definitsiooni poolest on kultuur sotsiaalne nähtus. See tees ei välista individuaalse kultuuri võimalikkust, juhul kui üksik käsitab ennast kollektiivi e s i n d a j a n a või ka kõigi autokommunikatsiooni juhtude korral, mispuhul üksik indiviid täidab – kas ajas või ruumis – kollektiivi eri liikmete funktsioone ja faktiliselt moodustab grupi. Kuid individuaalse kultuuri juhtumid on ajaloolises mõttes paratamatult teisesed. Olenevalt piirangutest, mida uurija vaadeldava materjali puhul rakendab, võib teiselt poolt rääkida üldinimlikust kultuurist, kultuurist üldse – selles või teises areaalis, sel või teisel
kui lihtsalt neutraalse isikuna. Kõne liigid: sisekõne – kõne ilma kõrvalseisjale teadvustatult kuuldava helilise vormita, see on sõnade ja nende tähistatud asjade/situatsioonide kujutlemine. Ebakorrapärane, hüplev, kus teadvustatud osa vahelduvad teadvustamata lõikudega. Sisekõne on suunatud subjektile endale, on nn autokommunikatsiooni vormiks, ehkki ta osaleb ka välimise kõne ettevalmistamises ja kontrollis. Sisekõne töömälu on üheks baasmehhanismiks ja mõtlemise psüühiliseks vahendiks. Välimine kõne jaguneb kolmeks: - suuline kõne – ei ole iseloomulik mitte üksnes see, et signaal edastatakse hääle abil ja võetakse vastu kõrvade kaudu. Põhiline on see, et kuulaja ja rääkija on ühes ja samas situatsioonis ning seetõttu
Nendeks on : kõneliigutuste regulatsioon, kuulmisanalüsaator, nägemisanalüsaator. Kõne liigid - sisemine, välimine: suuline (dialoog, monoloog.), kirjalik, afektiivne. Sisemine kõne ilma kõrvalseisjale teadvustatult kuuldava helilise vormita, see on sõnade ja nende tähistatud asjade/situatsioonide kujutlemine. Ebakorrapärane, hüplev, telegrammistiilis, kus teadvustatud osad vahelduvad teadvustamata lõikudega. On suunatud subjektile endale, on nn autokommunikatsiooni vormiks, ehkki ta osaleb ka välimise kõne ettevalmistamises ja kontrollis. Sisekõne on töömälu üheks baasmehhanismiks ja mõtlemise psüühiliseks vahendiks. Välimine suuline (dialoog, monoloog.), kirjalik, afektiivne. Suuline kuulaja ja rääkija on ühes ja samas situatsioonis ning seetõttu kasutatakse dialoogis zeste, miimikat, intonatsiooni. Suhtluses saadav tagasiside võib oluliselt muuta sõnade tähendust. Suuline kõne on kirjalikuga võrreldes palju lühem,
(analüsaatori) koostoimes. Nendeks on : kõneliigutuste regulatsioon, kuulmisanalüsaator, nägemisanalüsaator. Kõne liigid - sisemine, välimine: suuline (dialoog, monoloog.), kirjalik, afektiivne. Sisemine kõne ilma kõrvalseisjale teadvustatult kuuldava helilise vormita, see on sõnade ja nende tähistatud asjade/situatsioonide kujutlemine. Ebakorrapärane, hüplev, telegrammistiilis, kus teadvustatud osad vahelduvad teadvustamata lõikudega. On suunatud subjektile endale, on nn autokommunikatsiooni vormiks, ehkki ta osaleb ka välimise kõne ettevalmistamises ja kontrollis. Sisekõne on töömälu üheks baasmehhanismiks ja mõtlemise psüühiliseks vahendiks. Välimine suuline (dialoog, monoloog.), kirjalik, afektiivne. Suuline kuulaja ja rääkija on ühes ja samas situatsioonis ning seetõttu kasutatakse dialoogis zeste, miimikat, intonatsiooni. Suhtluses saadav tagasiside võib oluliselt muuta sõnade tähendust
annaabi.ee 
