ja vananemise tõttu. Autoimmuunhaiguste põhjuseks on immuunreaktsioon, milles antigeenidena osalevad kehaomased ained. need on krooniliste bakteriaalsete ja viiruslike põletike, mürgistuste, põletuste ja muude vigastuste tagajärjel sedavõrd muutunud koed, et immuunsüsteem peab hindama neid kehavõõrasteks. Organismis tekivad tema enda moondunud kudede vastu suunatud antikehad ja immuunlümfotsüüdid, mis võivad ka normaalseid rakke ja kudesid kahjustada. Kõige tuntumateks autoimmuunhaigusteks on : reuma (näiteks reumatoidartriit) kilpnäärmepõletik punaliblede lagunemine
kaitsemehhanismid. - Tapjarakud vastavad m�rgiseid aineid, mis h�vitavad sissetungijatega nakatunud rakud. Millist �lesannet t�idavad organismis antigeenid ja antikehad? - Antigeenid: organismile v��ras molekul, mis kutsub esile antikehade tootmise ja immuunvastuse - Antikehad: suured Y-kujulised valgud, mida organis, kasutab v��rkehade �ratundmiseks ja ohutuks muutmiseks. Millised haigused on autoimmuunhaigused? - Autoimmuunhaigusteks nimetatakse haigusi, mille puhul immuuns�steem h�vitab organismi oma kudesid. - Immuuns�steemi vigadel v�ib olla mitu p�hjust: m�ne bakteri antigeenid v�ivad olla organismi oma valkudega liiga sarnased. Siis r�ndab organism nii baktereid kui ka neid rakke, mille pinnal on bakteritesarnaseid valke. - Ka viirusnakkused v�i ravimid v�ivad muuta rakumembraanide valke, nii et organism peab oma rakke v��rasteks sissetungijateks.
Antikeha on kindla antigeeni toimel organismis toodetud spetsiaalne immuunsüsteemi valk (glükoproteiin), mis reageerib teda esilekutsunud antigeeniga. Antikehad tekivad vastusena antigeenide tungimisele organismi ning nende ülesandeks on võidelda nimetatud sissetungijatega. Vahel, kui organismi normaalne talitlus on miskipärast häiritud, võib see produtseerida antikehi ka kehaomaste ainete vastu, siis nimetatakse neid autoantikehadeks ja selle protsessi poolt põhjustatud haigusi autoimmuunhaigusteks. Nende peamine ülesanne on seonduda antigeeniga. Antikehi toodetakse kindlat tüüpi küpsetes valgevererakkudes B-lümfotsüütides (plasmarakkudes). Iga individuaalne B-rakk omab täiesti kindlat, unikaalse spetsiifikaga antikeha. (See on saavutatud sellega, et B-lümfotsüütide diferentseerumise ajal kombineeruvad omavahel erinevad geenide segmendid. See toimub aga igas konkreetses rakus isemoodi.) Kui B-lümfotsüüt on
olulisust. Ainult õigeaegse koolituse, abivahendite ja ravimite tagamisega ja toimetulekuõpetusega on võimalik säilitada diabeetikute elu- ja töövõimet. DIABEEDITÜÜBID. Diabeedil eristatakse nelja erinevat vormi: · I tüübi diabeet · II tüübi diabeet · Sekundaarne diabeet (tingitud nt kõhunäärme kahjustustest) · Rasedusaegne diabeet ehk gestatsioonidiabeet I tüüpi diabeet kuulub haiguste rühma, mida nimetatakse autoimmuunhaigusteks. See tähendab, et immuunsüsteem, mis tavaliselt aitab teie organismil võidelda bakterite ja viiruste vastu, ründab nüüd ka teie enda organismi. I tüübi diabeedi üheks iseloomulikumaks tunnuseks on insuliinsõltuvus s.t. kõik patsiendid vajavad haiguse diagnoosimise hetkest alates püsivat ravi insuliiniga. I tüüpi diabeet tekib reeglina lastel või noorematel inimestel. Haiguse teket soodustab pärilik eelsoodumus, mis kohtub mingi välisfaktoriga. Arvatakse, et
organspetsiifikata haigused. Esineb ka haigusi, mis haaravad primaarselt ühte organit, kuigi immuunreaktsioonid on ilma organspetsiifikata (primaarne biliaarne tsirroos). Organspetsiifikata haiguste puhul on autoantigeenid jaotunud üle kogu keha laiali. Organ-spetsiifilised AIH-d hõlmavad spetsiifilisi organeid, kus leidub autoantigeene. 47. Haiguste jaotamine organ-spetsiifilisteks ja organ-spetsiifikata autoimmuunhaigusteks. vt eelmist 48. Autoimmuunhaiguste loommudelid (sh AIRE-/-, NOD, BB, d3T jt). 49. Organ-spetsiifilise autoimmuunhaiguste iseloomustus. Nende immunopatogeneesimehhanismid ja immunodiagnostika. Immunogeneetilised aspektid. Autoimmuunhaiguste diagnostikas põhinetakse sümptomitele ja antikehade leiule mis reageerivad haaratud kudede ja rakkudega. Antikehad raku/koe vastu, mis reageerivad antigeenidega, määratakse immunofluorestsentsiga