Raamatu arvustus Lugesin raamatut Franz Schuberti autobiograafiast. 1797. 31. Jaanuaril Viinis sündinud helilooja ei saavutanud oma eluajal midagi märkimisväärset. Alles pool sajandit pärast tema surma avastati geeniuse helitööd. Viinis toimus kontsert Schuberti teostest vaid üksainus kord tema eluajal Franzi esimeseks klaveriõpetajateks oli ta isa ja ta vend Ignaz. Schuberti mitmekülgne muusikaline haridus ei tuginenud professionaalsetele alustele. Schuberti looming oli järjekindlalt realistlik. Tema muusikas valitsesid
De Profundis Oscar Wilde ,,De Profundis" on Wilde vanglapäevil mõned kuud enne vanglast vabanemist kirjutatud kiri lord Alfred Douglasele. See pole armastus ega ka mitte vihkamiskiri, vaid segu autobiograafiast ja kristlikust epistlist ühe segaduses mehe sulest, kes avastas ennast Savoy restorani asemel äkki vangikongist. Tema kiri, dramaatiline monoloog, lord Alfredile on liigutav kirjeldus "armastusest, millele pole nime". Pikk ennastanalüüsiv ülestunnistus tühisele inimesele, kelle isa pärast ta lõpuks vangi sattus ja keda ta ometi surmatunnini armastas. See on intiimne raamat, mille homoseksuaalne põhi võib ehk aidata peategelase kirglikke pöördumisi mõista, ometi pole selles
kirjutamiseks kasutasid egiptlased hieroglüüfe, mille arv on umbes 1000. Kirjutamine võttis palju aega, ja selle pärast kirjutati peamiselt dokumendid ja tähtsad sündmused. Ja ainult tänu sellele teame me Muistsest Egiptusest, kuidas seal elasid inimesed, mis juhtus, sõjaretked, teadused ja ajalugu üldse. Kuid egiptlastel oli aega ka kirjandusele. Kuid nad ei loonud mahukaid tekste, peetakse egiptlasi novellizanri loojaiks. See kujunes välja ülikute hauakambrite seintele kirjutatud autobiograafiast. Egiptlased koostasid hümnid jumalatele, püramiiditekstid ja teised religiooniga seotud tekstid (kirjandus ja religioon olid tihedalt põimunud). Koostati ka elutarkust õpetavaid sõnu. Kõige tähtsam panus minu arust on teadus. Egiptlased kasutasid ainult praktikalisi teadusi. Nad olid esimesed, kes said enam-täpselt aja mõõta - nad leiutasid päikesekalendri. Egiptlased panid tähele, et Niiluse üleujutus toimub samal ajal, kui täht Sirius ilmub taevasse varjust
detailne ettekujutus elust pärast surma. Surnu jätkas samasugust elu nagu elades. Hauapaigad asusid Niiluse läänekaldal ja matuserituaalide hulka kuulus muumia toimetamine paadiga üle jõe idast läände. Hauakamber pidi kindlustama lahkunu häirimatu elu surmariigis, pandi kaasa lahkunu kujusid. Teadus oli praktikas tarvilike õpetuste kogum. Kirjandus viljelesid lühivorme. Egiptlasi peetakse novellizanri loojaiks. See kasvas välja ülikute hauakambrite seintele kirjutatud autobiograafiast. Hümnid jumalatele. Ehnatoni usureform- uue riigi ajal tõi egiptuse traditsioonilisse usuellu segaduse vaarao ehnaton, tõstes amon-ra asemle jumalate etteotsa päikeseketta Antoni, nüüd ei toodud enam teistele jumalatele ohvreid. Pääsemaks amoni mõjukate preestrite vastuseisust , rajas Ehnaton Teeba ja Memphise vahele uue pealinna Ahetatoni.
Mees olin, kui algas sõnakolin. Kolin kolina järgi. Saadaks põrgu kogu värgi, aga hing on luulehaige. PILLAPALLA PLATS Kaob pilve nii soojus kui kuma. Hookaupa akna all lõhnab roos. Öökull asutab huikama ettekuulutamishoos. Silmis hirmukahm, ebausklik sajatab. Ülemistes registrites ööbik toomepuul lajatab: too piits! too piits! Esimene luuletus räägib minu arvates ta enda noorpõlvest, kus tal oli raske. Teises luuletuses autor lähtub oma autobiograafiast (eluloost)- sündis pärast sõda, õppis traktoristiks ja temast sai ka diplomeeritud kirjanik. Hingelt oli luuletaja.Kolmanda luuletuse motiiviks on loodus, lillelõhn ja suveõhtu linnulaul. Mulle meeldivad need luuletused kuna neist on väga lihtne aru saada. Kõige rohkem meeldib mulle luuletus autobiograafia.
tema silmaringi veelgi. Rooma ja Prantsuse klassitsistide teoste asemel asetati aukohale Homeros ja Shakesbear, keda tõlgendati, kui ürgloodusjõulisi geeniusi, kelle tunnete sügavus ja rikkus määras looduse tunnetamist. See tähendas, et oli vaja luua oma ajale ja ümbrusele vastuvoolu sõdivaid suurkujusid. Need kangelased/ tegelased pidid olema ausad ja sirgjoonelised, kes sõdivad, astuvad saatusele vastu, ise sellele alistudes. Ta leidis ühe kirjamehe autobiograafiast just täpselt sellise tegelase, kes vastas kõigile lihtsate ja ausate inimeste ootustele. See rüütel lausub: ,,Häda, häda neile isandaile, kes omaendisele autoriteedile loodavad. Ikke all inimeste südamed kalestuvad. Need aga ei taha midagi kuulda ega näha... Nad toituvad oma alamate õnnest, varandusest ja verest, kuid ei saa iial täis." 2. Kogu ,,Fausti" probleem jäi kogu eluks Goethele samaks. See oli ennekõike
Ehkki kuulusin tõusikute kilda, oli mu arvamustel äkki kaalu. · Kuid mis see elu muud ongi, kui pidev vastuolu, mis meile eales puhkust ei anna. Kui me ei maadle parajasti armastusprobleemidega, teeb meile kindlasti peavalu miski muu. Edu on iseenesest tore asi, kuid sellega kaasneb üha suurenev pinge, kui sa ei taha maha jääda heitlikust nümfist nimega populaarsus. Nii või teisiti, nägin pääsu üksnes töös. · Ma ei saa aru, miks loodetakse autobiograafiast miskipärast alati leida üksikasjalikku intiimaruannet. Minu meelest aitavad seda liiki andmed inimese karakteri avamisele küll õige vähe kaasa. Erinevalt Freudist ma ei usus, et sugutung oleks inimese käitumises määrav tegur. Külm, nälg ja vaesuse häbi mõjustavad psüühikat palju tugevamini. · Kuidas tekivad ideed? Ainult meeletust visadusest. Selleks peab inimesel olema võime taluda pikka piinlemist ja ikkagi säilitada vaimustust oma töö vastu
Kuid hoolimata oma üldisest paganlikust meelestatusest kirjutas ka Claudianus juba kristlikel teemadel, luues lihavõttehümni De Salvatore (,,Lunastajast"). Tõenäoliselt ei olnud Claudianus kristlane, kuid pidi kristliku keisri juures teenistuses olles tolle usku heaks kiitma. 138. Keda ja mis teosega peetakse ladinakeelse autobiograafia zanri esmaloojaks? Aurelius Augustinus (354430) ,,Pihtimused", teos siiski pigem sulam kolmest tekstizanrist: autobiograafiast, teoloogilisest traktaadist ja palvest. Teos on kirjutatud eelkõige autorile iseendale (täpsemalt tema hingele) teraapiana ja uue usu vastuvõtmise põhjendusena, aga teisalt ikka veel ka klassikalise antiikkirjanduse päraselt lugemiseks laiale haritud ringile, kes peaksid lugemise järel tunnetama oma patusust ja pöörduma Jumala poole. Ehkki tekst on proosas, on lausestus ja sõnastus hümnilaadselt rütmistatud